Selle aasta folgisaak

Maailmamuusika festivalide Euroopa ümarlaud oli selle festivali toimumise põhjus. Muigaja võib küll ilkuda, et kas see, kuidas meie pärismaalaste koorekiht Euroopa folgiametnikele põgusate tutvustuste saatel ette söödeti, ei meenuta sovetiaja kunstimeistrite paraade? Kuid asja sisu seisneb siiski muus.

Eesti maanurga pärimusmuusika on Euroopa jaoks täitmist vajav valge laik. Ja andekamad muusikud on kaugemaised reisid ja honorarid juba auga välja teeninud. Eks siis näe, kes kuhu.

Kodu poolt vaadates näitas väljamüüdud saal, soe publik ja lahe õhkkond seda, et eestlase folgivajadus on suurenenud ja uus publik peale kasvanud.

Ühte õhtusse oli surutud 16 koosseisu. Väljakuulutatutest jäi ära Tuulelõõtsutajad ja lisandusid Suprjadki ja Strand…Rand. Napi ajaga tuli välja tuua põhilisim. Selle päralejõudmine sõltus suuresti lugude laadist. Introvertsem kraam ei jõudnud päris mõjule pääseda.

Kohtumispaik Lõikuspidu

Esinejaid hästi tundev folgipublik toitus muidugi uue kohtumise nüanssidest. Ilmselt nägid üksteist rohkem ka muusikud, kel suvise peaürituse mitmeharuline kava seni kohtuda pole lasknud. Ehk hargneb sellestki arendavaid mõtteid.

Festivali alguses kuulis rohkem vana mitmehäälsust välja puhastavat koorimuusikat (Väike Hellero, Liinats’uraq, Suprjadki). Merekarude ja romantiliste õllekuningate lõbusad tantsubändid VLÜ ja Untsakad käisid ürituse profiili tõttu peal harjumatult vara ja põgusalt.

Parajal ajal esines viiulivirtuoos ja tehnikavigur Tiit Kikas, kelle huvitavaid kaugusi kompavad improd lubavad kava nimetada kosmonautide folgiks. Wirbel, Sannalise ja Virre esindasid traditsioonilise vokaalinstrumentaalse rahvamuusika peavoolu. Nagu ikka, sädemega, siiralt ja kõrgel tehnilisel tasemel.

Rannarootsi otsukesi harutav Strand…Rand oli kohal kahekesi ja jäi visandlikumaks, kuna tolle lauluvara endasse laskmine nõuaks ilmselgelt pikemat sisseelamist. Autorilaulu ja rahvamuusika sulamit pakkusid Eesti Keeled, Johanson ja Vennad ning Laudaukse Kääksutajad.

Eesti Keelte lüüriline kandlerikas jazzfolk rullus kosutavalt. Jaak Johansoni lauldud kahe miljardi aasta lugu tekitas minu jaoks huvitavama uudispala nihke.

Hiljem esinenud Johanson ja Vennad suutis kolme põgusa looga tugeva atmosfääri tekitada. Kärt Johansoni kiigelaul, mida vennad käginate ja kahinatega saatsid, jõudis sellise sügava arhailisuseni, mida neilt oodatagi poleks osanud.

Laudaukse Kääksutajatel oli rahvalikele sõnadele hulk omi viise, shamaanitrumm ja flööt. Suvel Chinle Valley Singersit näinuna kinnitan, et transilik naistemuusika on väärt tee. Huvitavat algatust tõmbas veidi alla üksluiseks jäänud, varase Värttinä kõladega sarnanev mitmehäälsus. Aga esitus sai hingestatud ja tämbrid hakkasid hästi kokku.

Oorti 80ndate hardrocki viidetega regilaulu tõlgendus on kogunud massiivsust ja lavabändina on nad edasi läinud.

Eestlastele hingelähedase gruusia koorilaulu meistrid Tbilisi olid seekord kohal täiskoosseisuga. Nad andsid suvisest paremagi kontserdi, kuna sentimentaalseks kippuvaid romansilikke armulaule oli vähem.

Keskenduti unikaalsele mitmehäälsusele, mille läbipaistvatel piano’del ja isepärasel, hõikeid ja helletusi sisaldaval «meloodilisel nääklusel» pole maailmas vastet. Nende juht teadustas kõik lood eesti keeles, integratsioon missugune.

Ürituse lõpetas eesti folgi hetkel kõige atraktiivsem ansambel. Varemgi head Vägilased jõudsid sel aastal uue tasemeni täis vaheldust ja trikkidega sätungeid. Eelkõige leidliku jazzikitarristina teada Andre Maaker on seal trummide ja programmeerimisega keeramas pidusemate ja naljakamate rütmide vinti.

Regilaul kohtab dub’i, breakbeat’i ja muid jõnkse ning miski pole viltu. Kogu bänd on mitmekesise pillivaliku ja suurepärase valdamisega. Kitarrist Jan Viileberg astub oma rockitaustalt parajate sammudega edasi.

Vägilaste vägiteod

Cätlin Jaago easy listening’i maailma äärelt meile kingitud flöödi- ja torupillisoolod ongi tõelised pärlid.

Meelika Hainsoo, kes käis laval veel kahe koosseisuga, polnud ürituse plakatil mitte juhuslikult. Ta hääles ja mängus leidub see helgus, selgus ja mõttepinge, mis lubavad teda tänase eesti folgi võtmenimeks kutsuda.

Jääb küsida: kus on selle bändi plaat? Nagu ikka, ei anta kõike head korraga. Loodame, et Vägilaste otsingud enne laserkettale jõudmist laiali ei vaju. Õhtu ja ööhakuga läbitud muusikakogemus oli taluvuse piirini intensiivne.

Mis mulje see kõik paljunäinud folgigurudele jättis, pagan teab. Ega oma kultuuri ju kõrvalt vaadata saagi. Eesti poolt hinnaalandusi igatahes ei tehtud. Purism ja tõlgendused pidasid pika dialoogi maha.

Tagasi üles