Eelmäe luules kõlab nooruslik armuhüüd

Kuue aasta eest, oma 70. sünnipäeva aegu esimese luulekogu avaldanud Lembit Eelmäe on jõudnud teise kogumikuni, mis pakub lugejaile üpris omapärase raamatutäie tundelisi värsse.

Kogumiku «Tundelisi pärjavärsse» põhiosa koosneb kirglikust luulest, mis on kantud otse hämmastavalt nooruslikust tormist ja tungist.

Lembit Eelmäe kui värsisepa pärisosaks on olnud pehmekõlaline, tugeva huumorivarjundiga murdeluule (Karksi-Helme murrakus), mille kohal lehvib autori lapsepõlve aegade arhailine ja kaunis hõllandus.

Üksteist tema paremat pala on võetud Siim Kärneri koostatud Eesti murdeluule antoloogiasse, mis ilmus mullu Viljandis. Ka raamatus «Tundelisi pärjavärsse» leidub kimbuke murdeluulet.

Neist meeldejäävaim on ehk inimloomuse irratsionaalsust tabavalt markeeriv «Ullu», mis algab reaga «Om egaüits meist omatmuudu ull» (lk 11).

Sellele järgnev hulluste loetelu kasvab omamoodi mõjuvaks võrdpildiks, kogu ajastu poeetiliseks diagnoosiks.

Raamatu esimene pool sisaldab pretensioonitu juhuluule kõrval tõsisemates toonides ühiskonnakriitilise kallakuga ajapeegeldusi. Eraldi võib esile tõsta järelehüüet Evald Hermakülale.

Aja- ja hajaluulet

Mulle meeldis ülilakooniline, ent efektselt kujundlik ja üldistusjõuline nelikvärss «Oktoobrituul» (lk 28): «Oktoobrituul/ novembrikuul/ nutab Neeva käärus/ kui sandike.»

Autor on aga üpris kriitiline ka praeguse Eesti elu suhtes. Siin läheb ta vahel varjamatult publitsistlikuks, kahetsedes muu hulgas taga meie teedel hukkuvaid noori kihutajaid.

Liigne otsesõnalisus jääb paiguti küll väheveenvaks. Näiteks read luuletusest «Laul surnud mehest» (lk 31): «Nii nad on, need noored mehed,/ ihaldatud eurohurma/ rutem haista igatsevad/ ja neid hulgani saab surma.»

Armuookeanil

Kogumiku teises pooles saab autor tõeliselt tuule purjedesse.

Lõkendavast tundetulvast ülevoolavaid sonetipärgi lugedes meenus mulle nii mõnigi Eelmäe särav teatriroll, eeskätt aga oma hunnitu erootilise hüperaktiivsusega publikut naerutav kapten Beaudricourt Mati Undi lavastuses «Lõoke taeva all» (1997).

Pärjavärsside autor on võtnud nõuks oma leegitsevates sulesepitsustes jäädvustada kõik veidrused, narrused ja hullused, millega armastus inimkonda õnnistab. Jäädvustada nii, «et seda kuuleks kogu inimsugu» (lk 48).

Ja ta teebki seda tões ja vaimus, heites tormitseva tundegamma oma käskijanna Isabella jalge ette. Muide, autori kinnitusel on Isabella reaalne isik, kes peaks praegugi kusagil Ameerikas elus olema; raamatu kaant ehib foto tema noorpõlvest.

Meenub Don Quijote

Kui otsida paralleele maailmakirjandusest, meenuvad pikemalt mõtlemata vahva kurva kuju rüütli Don Quijote värsspöördumised oma unelmate südamedaami Dulcinea poole.

Kodumaises luuleilmas aga kipub Lembit Eelmäe astuma kandadele meie vahest suurimale lembelüüriliste armuhüüdude spetsialistile Priidu Beierile.

Tõsi mis tõsi, mulle tundub, et nii Cervantes kui ka Beier peavad end nüüd parnassil pisut koomale võtma... Ja vaevalt võib säherduse tundepalangu ees jääda ükskõikseks ka kõige kalgisüdamelisem südamete valitsejanna.

Lembit Eelmäe,

«Tundelisi pärjavärsse».

Illustreerinud Silvi Väljal.

Ilmunud projekti «Lõuna-Eesti keel ja

kultuur» ning Mulgi Seltsi toetusel.

Vanemuise Seltsi kirjastus,

Tartu, 2003,

80 lk.

Tagasi üles