Riik rikastele

Jaan Kaplinski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaan Kaplinski näeb maksude alandamise poliitikas kasu vaid rikastele, keskmine või alla selle eestlane satub igal juhul löögi alla.

Praegune valitsuskoalitsioon tõusis võimule tänu uue tegija Res Publica udusele lubadusele teha «uut poliitikat» ning tänu tema ja Reformierakonna lubadusele alandada tulumaksu ning maksta vastsündinu emale või isale aasta jooksul palka.

Vaevalt keskmine valija hästi taipas, mida need lubadused tähendavad. Lubajad ei tõtanud asju seletama, piirdudes propagandaga: rahvale jääb rohkem raha kätte, nii saame kõik rikkamaks ja elame paremini. Heldeke. Eestis pole ilmselt kuigi palju analüütikuid, kes oleks võtnud ette avada maksureformi ja vanemapalga tulemusi ja tagamaid. Tuleb siis pöörduda aritmeetika ja läänemaiste analüütikute poole.

Maksude vähenemine

New York Timesis kirjutab kolumnist Thomas Friedman, et iga kord kui kuuleme-näeme fraasi «maksude vähendamine», tasuks mõttes asendada sõna «maksud» sõnaga «teenused». Maksude vähendamine tähendab teenuste vähendamist. Kui meile jääb rohkem raha taskusse, jääb vähem raha haiglatele, koolidele, politseile, raamatukogudele, ühistranspordile.

Kas me seda siis tahamegi? Kas tahame, et meie riigi niigi nõrgukesed infrastruktuurid jääksid edasi kiratsema? Kas tahame, et jätkuks hariduse ja arstiabi hiiliv muutumine tasuliseks, et tõuseksid bussi- ja trammipiletite hinnad, et suletaks väikesi koole ja väikesed raamatukogud saaksid osta vähem uusi raamatuid?

Maksude alandamine annab vähe keskmisele eestlasele ja ei anna midagi kehvasti elavale «teisele Eestile». Just neile, kes kõige rohkem sõltuvad riigist, riiklikust arstiabist, bussidest, rongidest, kes peab oma kodu ja isiku kaitsel lootma politseile. Kui ta teenib ka keskmise palga - umbes 6000 krooni kuus -, jääb talle pärast üksikisiku tulumaksu alandamist 26%-lt 20%-le iga kuu taskusse ligikaudu 360 krooni rohkem.

Raha, mille osalt sööb teenuste muutumine tasuliseks ja piletihindade tõus ning mille ülejäägi ta kulutab igapäevastele ostudele, märkamatagi, et teenib rohkem.

Seevastu inimesel, kes teenib kuus kümme korda rohkem - 60 000 krooni, jääb iga kuu täiendavalt taskusse üle 3500 krooni. Kuna ta nagunii ei sõida bussiga-rongiga, käib eraarstide juures ja laseb oma vara valvata turvafirmal, jääb talle tõepoolest piisavalt raha, et osta järelmaksuga kallim auto ja teha puhkusereis Kanaari saarte asemel näiteks Floridasse.

Kas Eesti riik peab tõesti tegema kingitusi neile, kellel riiki eriti vaja pole ja kes sellest ka eriti ei hooli, või toetama neid, kellele riik on oluline?

Nõrgad põhjendused

Üksikisiku tulumaksu alandamist põhjendatakse sellega, et see kiirendavat majanduskasvu, riigi ja rahva rikastumist. Sellisele väitele väidavad argumenteeritult vastu majandusprofessor Paul Krugman või Nobeli majanduspreemia laureaat, endine Maailmapanga peaökonomist Joseph Stiglitz.

Stiglitzi järgi ei ole teooria rikkuse valgumisest «ülevalt alla» praktikas tõestust leidnud. Eesti majandusideoloogid näivad sellesse teooriasse aga veel truisti uskuvat.

Krugman näeb Bushi maksude alandamise poliitikas osa radikaalsete uuskonservatiivide sõjast riigi kui niisuguse vastu, nende püüdega riiki minimeerida, kaotada kõik see, mis on USAs loodud Roosevelti «Uuest leppest» (New Deal) peale. Euroopas vastaks sellele sotsiaaldemokraatia saavutuste nullimine, tagasipöördumine Marxi-eelsesse aega, kus ettevõtjatel olid veel kõik õigused, töölistel aga peaaegu ei mingeid. Selline olukord võib meeldida mõnele lihtsameelsele ettevõtjale, kuid kindlasti mitte rahva enamusele.

On väidetud, et tulumaksu alandamine suurendab inimeste töötahet, toob riiki juurde investeeringuid, aitab luua töökohti. Vaevalt küll. Enamik inimestest Eestis rabab nagunii tööd teha, et end ja peret elatada, ja ei märkagi eriti maksualandamise efekti.

Need aga, kes seda märkavad, kulutavad ülejäägi arvatavasti rohkem impordile. See, kui meie tänavapilti sigib rohkem mersusid ja maastureid, ei too rahvamajandusele olulist kasu ega loo oluliselt uusi töökohti. Luksusauto teenindamine pole töömahukam rahvaauto teenindamisest; see aga, et luksusautod neelavad rohkem kütust, vaid suurendab Eesti jooksevkonto defitsiiti.

Esimene ja teine Eesti

Eestisse investeerivad välismaalased enamasti ei ela siin ja vaevalt meelitab neid siia elama ka kahanev tulumaks. Ees ootava maksureformi tulemuseks on kõige tõenäolisemalt rikaste rikastumine ning esimese ja teise Eesti veel suurem eemaldumine üksteisest.

Esimene, rikastuv Eesti hakkab ikka enam elama oma elu, elama omaette hästi valvatud elurajoonides, panema lapsi kodu- või välismaa erakoolidesse, ravima end erahaiglates.

Teine Eesti jääb elama samamoodi peost suhu, nagu ta elab nüüd ja elas nõukogude ajal, ja teda teenindav riiklik haridussüsteem, riiklikud haiglad jäävad ligilähedalt ENSV tasemele, küündimata alati sellenigi, sest paremad arstid, õpetajad ja muud spetsialistid tõmmatakse erasektorisse.

Esimese Eesti huvisid teenib ka Riigikogusse saadetud vanemahüvitise (ema- või isapalga) seadus, mis sisuliselt on riigi kingitus kõrgepalgalistele vanematele, uuele eliidile, mille aga maksavad kinni kõik maksumaksjad, sh väikesepalgalised emad, kellel oli õnnetus tuua oma laps(ed) ilmale enne uue seaduse tulekut. See on aga juba omaette karm teema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles