iDeal kampaania

Rein Veidemann: ma läksin romaani kirjutamisega täispangale

Peatselt ilmub professorist kirjandusteadlase ja publitsisti Rein Veidemanni esimene ilukirjanduslik teos - «Lastekodu». See ligi neljasajaleheküljeline romaan, žanrimääratluselt memorandum, tegeleb sügavalt inimese enda ja kollektiivse mälu problemaatikaga.

Nagu pealkirigi reedab, on romaani käivitavaks motiiviks lastekodu - konkreetselt Pärnu Rääma lastekodu, mille saatust ajakirjanikust peategelane kodulinna uurima ja jagama tuleb.

Lastekodu on Ariadne lõngakera, mis juhib nii teose intriigi kui ka autori mõtisklusi inimelu tähendusest. Üks romaani tegelastest ütleb: «Kõik me tuleme lastekodust.»

See tulemise lugu ongi jutustatud läbi autori alter ego Andreas Wiiki silmade ja meenutuste. Teiseks peategelaseks romaanis tõuseb Pärnu linn ise oma ajalikkuses ja kohalikkuses, seal elavad inimesed ning nendevahelised suhted.

Autor keskendub oma romaanis armastusele, süütundele, kohustusele ja vastutusele, tasakaalu ja kompromissi otsingutele ja leppimisele - kõigele sellele, mis läbi aegade on kujutanud endast suure kirjanduse tuuma.

Kõigepealt, Rein Veidemann, peaksin küsima, miks olete oma romaani määratlenud memorandumina?

Minu jaoks oli suur probleem, et romaan näiks nagu autobiograafia, aga samas tõuseks kõigi meie elukogemuse üldistuseks. On dokumentaalne, aga ei ole ka. Lugejale võib tunduda, et mängin temaga. Mina käsitlen seda kui kutset kaasamõtlemisele ja -elamisele.

Iga autori eesmärk on saavutada dialoog oma lugejaga. Dialoogi tekkeks on vaja lugejat kas või natukene ärritada või erutada. Siis hakkab ta kaasa mõtlema ja kõnelema. Ma ei taha oma lugejat lihtsalt kaasa lohistada, see oleks tema alahindamine. Tahan rõhutada, et olen selle romaaniga läinud täispangale ja arvan, et iga autor peabki täispangale minema. Ja et lugeja tajuks seda.

Niisiis tunnen suurt empaatiat lugeja vastu. Aga sama suure empaatia ja kaastundega suhtun oma romaanis ka kujutatud inimestesse, erinevatesse põlvkondadesse ja nende elatud aega. Püüdsin näidata, et eestlaste lähimineviku ajaloost on võimalik kirjutada ka kaastunde, mitte ainult haletsuse, kahetsuse või vihaga.

Ma avastasin «memorandumi» mõiste ühes kihis vihje sellele, et see on mälestus, millel on sügavam tähendus. Me mäletame väga palju ja me ka unustame palju. Inimmälu on selektiivne, valiv. Memorandum on see osa mälust, millel võiks olla tähendus ka tuleviku silmis.

Oma raamatu eessõnas ütlete, et romaaniks saanud lugu on vaevanud teid viimased kakskümmend aastat. Kus te seda lugu endas kandsite? Kas südames või peas?

Südames. Aga loo vormistus on ikka tahte ja mõistuse tulemus. Hinnangud ja seisukohad on tulnud südamest, aga nende vormistamine kujundiks on nõudnud mõttetööd.

Tean, et kui ma poleks seda lugu raamatuks vorminud nüüd, poleks ma seda teinud ilmselt mitte kunagi. Selles mõttes on see eluraamat. Tundsin, et olin saanud selle loo kirjutamiseks piisavalt küpseks. See aasta kinkis mulle ka hea võimaluse inspiratsiooniks. Kaks kolmandikku tekstist sündis Itaalias, mille mõjutusi lugeja ilmselt kohe ka aimab.

Tunnistate, et tundsite ka kohustust see lugu ära jutustada.

Jah, raamat sündis tänu- ja võlatundest oma lapsepõlve ees. Samuti tundsin kohustust osutada sellele, et lastekodu stereotüüp, mis siiani paraku paljudes eksisteerib, ei pea paika. On väär arvata, et lastekodu on eluheidikute paik, kus on väga raske kasvada täisväärtuslikuks inimeseks. Mina püüan näidata vastupidist.

See romaan on sündinud tänust oma kodu ja kohavaimu ees. Nimelt on üheks peategelaseks Rääma, Pärnu ülejõe linnaosa, mille kirjutas kuulsaks mülkaks minu suur eelkäija August Jakobson.

Mina, vastupidi temale, kirjutasin hümni nii Räämale, lastekodule kui ka Pärnule. Vähemalt sel ajal, 1950ndatel, kui mina koos lastekodulastega koolis õppisin, oli Rääma lastekodu nagu väike universum, mida on ka iga perekond.

Ja ta oli seda ka siis, kui minu ema 1940ndal lastekodusse sattus. Soovi korral võib võtta raamatut Raimond Valgre «Pärnu legendi» narratiivse laiendina.

Kas «Lastekodu» on autobiograafiline romaan?

Inimesed, kes tunnevad mind publitsisti ning kirjanduskriitiku ja -õpetajana, aga ka pärnakana, võivad seda lugeda kui autobiograafiat. Mööndustega on Andreas Wiik tõepoolest minu alter ego.

Ükski tõsiseltvõetava autoriambitsiooniga inimene ei saa vältida oma loomingus autobiograafilist alget. Samas on siin aga ka tugev kujutluslik mõõde. Tahaksin väga loota, et romaan kõlab lõppeks kõigi eesti viimaste põlvkondade eluloona.

Teoreetiliselt on kirjaniku autobiograafia tekst, mis käib tema loomingu ees. Sellega ta otsekui kinnitab, et kirjandus on algselt inimlik dokument ja alles seejärel metafoor.

Minu sõber kirjandusprofessor Jüri Talvet, samuti juurtelt pärnakas, viitas ühele huvitavale paralleelile: teadupärast olevat ma teine humanitaarteaduste professor Eestis, kes on avaldanud romaani.

Esimene oli Juhan Peegel, kelle sulest sündis «Ma langesin esimesel sõjasuvel». Kirjanikena debüteerisime mõlemad enam-vähem üheealistena ja ka Juhan Peegli esikromaan on autobiograafiline.

Mitmes mõttes on minu romaan aga ka kui apokrüüf. Ühest küljest on see hämar ja teeskleb tõelust, ent see ei tähenda, et siin puuduks tegelikkust peegeldav mõõde.

Missugune on siis teie romaanis dokumentaalsuse ja väljamõeldise vahekord?

Taotlus oli saavutada kuldlõige dokumendi ja kujutluse vahel. Miljöö detailides ja ajamääratlustes püüdsin olla võimalikult tõetruu. See osa romaanist on tõesti seostatav minu enda ja nende inimestega, kes minu läheduses kunagi on olnud või on ka praegu. Pärnus ringi jalutades võivad nad võtta romaani teejuhina.

Ent elus endas pole kujundeid - selleks tuleb ikkagi tõusta kirjanduseks, tuua sisse kujutluslikud olukorrad, metafoorid, stereo- ja arhetüübid. Jutustaja möönab ka ise, et mõned olukorrad, kuhu ta satub, on lihtsalt banaalsed.

Neid on elus kümneid kordi ette tulnud, aga ka kirjanduses, teatris, filmides, kellegi mälestustes, ajalugudes. Me ei saa sinna midagi parata, et see nii on. Kui elame oma elu, peame sageli ju tunnistama, et oleme seda kuskil juba näinud või varem kogenud. Me võrdleme oma elu mingite stereotüüpidega. Ja pärast imestame nende labasuse üle.

Lugeja otsib prototüüpe, tegelaste vastavust kindlate isikutega ja Eesti-suguses konnatiigis on see ootuspärane. Ent kinnitan, see on asjatu vaev. Kogu elu on üks suur näitelava.

Kõigist meist saavad tegelased teiste inimeste mälestuses ning me muutume ka ise tegelasteks omaenda ja teiste elulugudes. Isegi siis, kui meie lugu ei saa raamatuks. Seetõttu on piirjooned autobiograafilisuse ja väljamõeldise vahel ülimalt tinglikud.

Kas meetod, mille valisite oma loo jutustamiseks, oli teie jaoks ainumõeldav?

Tekst ise sunnib peale teksti kirjutamise strateegia. Kaasa arvatud olukordade mudeldamise ja kujutluse. Näiteks võis tekkida olukord, kus tekst ei lase enam dokumendi juures püsida, vaid nõuab väljumist sümboolsusse.

Ja siis tuli teksti esitatud väljakutse vastu võtta. Selles mõttes olen ma müstik ja usun, et kui teksti luues hakkab tekstivaim sinuga dialoogi pidama, on õigus tekstil, mitte kirjutajal.

Tagantjärele mõeldes tundub, et otsekui «maalisin» teksti kaudu ühte suurt tunnet. Kui mõtlen Paul Gauguini või August Renoir’i peale, näib, et sarnaselt nendega olen minagi otsinud oma «suurt stiili».

Minu jaoks on ilukirjanduslik tekst kui maaling. Paul Gauguin nimetas oma kontrastidele ja dissonantsidele rajatud meetodit pildimuusikaks. Sarnaselt temaga olen minagi teadlikult värve kasutades otsinud oma romaanis tekstimuusikat.

Teie romaanis ongi suur tähendus arhitektuuril ja muusikal.

See on tõesti nii. Üks peategelastest, kelle loo Andreas Wiik jutustab, on Pärnu arhitekt. Olen ennast seda romaani luues sisse mõelnud arhitekti maailma. Sellesse, kuidas arhitekt võiks tunda ennast ruumi looja ning ruumi kaudu aja loojana. Kirjutada lastekodust, kohast, ajast, keskkonnast on minu meelest võimatu silmas pidamata arhitektuuri diskursust.

Ent tekstis endas on rohkelt viiteid ka ajastu muusikarepertuaarile. Ja ikka on nii, et sõna, mõttekujundi lõppedes jätkub see muusikalise kujundiga.

Ideaalis oleksin soovinud, et minu raamatul oleks CD-plaat kaasas.

Ehk soundtrack. Et kui tekstis tuleb viide mõnele poplaulule, ooperi- või operetiaariale, et siis saaks lugeja ka reaalselt kuulata, mida tegelane või jutustaja selle lauluga silmas pidas. Aga praeguste võimaluste juures osutus see kahjuks teostamatuks.

Andreas Wiik saab oma emakeeleõpetajalt Lola Kööslilt kirjandite eest vaid «neljasid», ja seda põhjusel, et poissi innustada, mitte üle kiita. Ta nägi noormehes kirjutava inimese potentsiaali, teadis aga, et alati jääb täiusest midagi puudu. Mis te arvate, millise hinde oleks pannud teile õpetaja Köösel selle romaani eest?

Arvan, et nii tema kui ka minu teised emakeele- ja kirjandusõpetajad Ilse Erm ja Lehte Lamesoo paneksid mulle ikka «nelja».

Küllap oodanuksid või ootaksid nad, et oleksin haritum inimeste tunnete kirjeldamisel, sest just siin on komistamise võimalus kõige suurem.

Kindlasti soovitanuksid nad - aga seda sooviksin ma ka ise - end harida kogu looduse elavuse kirjeldamisel. Tunnen ju isegi, et mõned mu kujundid on ehk liialt literatuursed. Iluvigu võib minu romaanis olla palju, aga loodan, et need ei väära äratundmist, et tegemist on tõepoolest ilukirjandusega.

Mulle näib, et olete loojana lugeja suhtes väga aus ja avatud.

«Autor olla, tähendab julgeda. Autor olla, tähendab võtta vastutus...» Need on minu ülikooliaegse õppejõu Valmar Adamsi sõnad.

See raamat on minu esimene suurem töö. Aga see võib jääda ka viimaseks. Iga elus tehtav tegu, iga sõna, silmavaade või käepigistus võib jääda viimaseks. Sellepärast arvan, et kui juba midagi öelda või kirjutada, tuleb minna täispangale.

Rein Veidemann

Sündinud: 17. oktoobril 1946

Haridus: Pärnu I 7-klassiline kool (Rääma kool), Pärnu I keskkool (ühisgümnaasium), Tartu Ülikool, filoloogiakandidaat

Töö: TÜ eesti kirjanduse professor, Postimehe kolumnist ja kirjandustoimetaja

Teosed: Kriitka ja esseekogumikud «Olla kriitik...» (1986), «Elu keskpäev» (1986), «Mälestus Golfi hoovusest» (1993), «Ajavahe» (1996), «Kusagil Euroopas» (2001); monograafia «Kriitikakunst» (2000)

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles