Enn Soosaar: pikk mees ja lühike mees kohtuvad Kremlis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Ilves sai juuni keskel kokku USA presidendi Barack Obamaga. Suurbritannia, Iiri ja Itaalia peaministrite järel oli Ilves neljas Euroopa tipp-poliitik, keda Valge Maja peremees on pärast ametisseastumist vastu võtnud.
Inglaste nädalaleht The Economist mainis 18. juuni toimetuseartiklis «Summertime blues» toda kohtumist ja luges sellest välja «kodeeritud sõnumi Moskvale»: reset-klahv, mille kasutamist pakkusid ameeriklased mõne kuu eest venelastele, võib küll olla «kasulik vigur, et käima saada läbirääkimisi säärastes küsimustes nagu tuumarelvad. Aga see ei tähenda, et Ameerika toetus NATO idapoolsetele piiririikidele oleks mingil viisil kõikuma löönud».
Meie presidendikantselei teadaanne Washingtoni visiidist oli salapärane, kuid ei jätnud kaksipidi arvamust ühes: Venemaa etendas kahe presidendi jutuajamises olulist rolli. Põhjus on arusaadav – Obama kohtub 6. juunil Moskvas president Medvedeviga. Mis küsimused Obamat huvitasid ja mida Ilves talle vastas, meile ei ilmutatud. Nagu ka mitte seda, mis oli USA riigipea visiidieelne sõnum ühele Ida-Euroopa presidendile ja NATO partnerile.
Barack Obama on viie kuuga käinud agarasti maailmas ringi. Nüüd seisab ees kokkusaamine Kremlis. Ettevalmistus visiidiks näikse olevat mitmekülgne ja tõhus. Tõenäoliselt tagab see, et Obama pühendub asjale ega asu uurima Medvedevi silmi. Mäletate, kui George Bush kohtus Vladimir Putiniga, nägi ta viimase silmade sügavuses sugulushinge. Ja kindlasti mäletate sedagi, mis viirastuvast sõprusest sai.
Selge see, et Bushi-Putini taagast tahaks change’i-mees Obama lahti saada. Meid huvitab eluliselt, kui kaugele ta Venemaa poliitika ümbertegemises läheb ja kui kaugele ta ei lähe.
Lääs, kes lootis, et külma sõja järgsest Venemaast kujuneb talle partner mitmes valdkonnas, on pettunud. Kremli juhtkonna demonstratiivne seljapööramine nendele põhimõtetele, mis iseloomustavad lääne demokraatiat, viis usalduse.
Venemaale ei saa kindel olla. Paljudele olid mullused augustisündmused Taga-Kaukaasias šokk. Aga ka veelahe suhtumises meie idanaabrisse.
Gruusia juhtkond ei reageerinud provokatsioonidele Osseetias kõige arukamal viisil. Sellegipoolest jääb faktiks, et Venemaa tungis raskerelvadega suveräänse riigi territooriumile, lõikas sealt oma ülemvõimu alla kaks lahmakat piirkonda ja ei ole siiamaani täitnud Sarkozy-Medvedevi kokkulepet «endise olukorra taastamiseks».
Rahvusvaheline usalduskriis süveneb. Samas on Venemaa pindalalt maailma suurim riik ja loodusvaradelt päratult rikas. Ta on ka tuumariik, kelle lõhkepeade hulka ja kanderakettide lennukaugusi saab võrrelda üksnes USAga. See aga tähendab, et temaga tuleb arvestada, läbi rääkida, kompromisse leida. Nii sõltuv, nagu Euroopa Venemaa naftast ja maagaasist, Ameerika ei ole – ehkki huvi maavarade ja turu vastu ei puudu ka jänkikapitalil. Obama ootab läbimurret mujalt ja soovib «saavutada Moskvaga sisulisemaid suhteid».
Talle on olulised relvastuse piiramise uuendatud kokkulepe, tuumalõhkepeade arvu vähendamine, tõhusam koostöö terrorismivastases võitluses, küberkaitse.
Pluss toetuse hankimine Kremlilt mitme maailmatulekahju summutamisel, mis on lahvatanud või lahvatamas näiteks Lähis-Idas, Iraanis, Afganistanis, Põhja-Koreas. Nendes küsimustes paistab Washingtoni administratsiooni manööverdamisväli olevat avar ja järeleandmised «uue lähenemise» edu nimel võimalikud.
Moskva välispoliitika kujundajad restaureerivad oma retoorikas ja praktikas järjest jõhkramalt Realpolitiki, mida rakendati XIX sajandil. Nende arusaamist mööda saab riik olla austatud ja kardetud vaid tingimusel, kui selle rahvusvahelisi käitumisnorme määravad huvid ja rusikas.
USA president ei saa teha nägu, nagu ei läheks talle korda, et Moskva on kuulutanud suure osa idapoolsest Euroopast ja kogu lõunapoolse Kaukaasia oma mõjusfääriks. «Ajaloolised sidemed» andvat Venemaale õiguse, koguni kohustuse sekkuda kunagise sotsialismileeri kokkuvarisemise järel vabanenud riikide arengukäiku.
The Economisti toimetajat tasub uskuda. Meie NATO-liitlus USAga välistab suurriikide sobingud üle meie peade.
Tõenäoliselt jääb Moskvas käik pinnasondeerimiseks. Missuguseks muutub Barack Obama Venemaa-poliitika, selgub kuude pärast. Kreml on oma deržava-taastamise luuludes korduvalt endale jalga tulistanud. Mängud, mis on tulemust andnud pehme Euroopaga, kus ollakse gaasinäljas ja hellitatakse suurturule pääsemise lootust, ei pruugi õnnestuda ameeriklastega.