Tänasel valge kepi päeval sõidavad ka tartlastest vaegnägijad pealinna meeleavaldusele, et tõmmata tähelepanu pimedate kasinale tööhõivele, napile taastusravivõimalusele ja puudeastmete ebaõiglasele määramisele.
«See on uskumatu, et pime ei saa kõige raskemat puudeastet - ta vajab ju kogu aeg kõrvalist abi,» tõdes Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esinaine Eva Kirillova. Kergema puudeastme tõttu jääb saamata tasuta bussisõit ja pensiongi on väiksem, selgitas ta.
Kuni 65-aastane nägemisvaegur saab igal aastal rehabilitatsiooniks kasutada kuni 800 krooni. Kui aga inimene kaotab nägemise 66-aastaselt, pole talle taastusravi ette nähtud.
Tööd napib
Teenimisvõimalusi on pimedatel Eestis napilt, suurim tööandja on Tartus tegutsev Epitar. Hiilgeaegadega võrreldes on aga töötajaskond kokku kuivanud: kunagise 450 töötaja asemel on ametis 121 inimest, neist vaegnägijaid 61.
Nägemispuudega töötajate pärusmaa on harjade-pintslite ja jalamattide valmistamine. Ellu lubab ettevõttel jääda siiski eelkõige nägijate panus - puidutöö ja mööblitootmine.
Seadused ei soosi pimedate tööd, tõdes Epitari juhataja Tõnu Kase. Nii näiteks nõuab seadus, et töötaja peab välja teenima vähemalt miinimumpalga. Aga pimedad ei suuda seda alati. Kase näitab käsitsi tehtud harja, mille valmistamiseks on pime kulutanud 20 minutit. Masin teeb selle valmis 18 sekundiga.
Enamikule vaegnägijaist on suhtlemine vähemalt sama tähtis kui teenistus.
«Oleme ju poolenisti sotsiaalasutus: siin asuvad arstipunkt, raamatukogu, raadiosõlm ja õmbleja, tegutsevad ringid ja puhkpilliorkester,» rääkis juhataja. «Toetame neid kõiki, kuigi linnalt ega riigilt pole ettevõte seitsme aasta jooksul toetust saanud,» lisas ta.
Lõuna-Eesti Pimedate Ühingule rendib Epitar ruume tasuta. Nüüd aga tahab maksuamet koormata ettevõtet erisoodustusmaksuga - just seepärast, et me vaegnägijaid toetame, tõdes Tõnu Kase.
Enamiku vaegnägijate tööstaa Epitaris on aukartustäratav - 25 kuni 40 aastat. Siia võiks tööle tulla nii mõnigi Emajõe kooli lõpetanu, kes ei pääse kutse- või kõrgkooli. Aga tööd ei jagu nii palju, tõdes Kase.
Pimedate valmistatud harjatoodangust läheb pool Soome ja Rootsi, ülejäänu jääb Eestisse. «Mujal maailmas väärtustatakse käsitsitööd, meil on see aga häbematult odav,» märkis Epitari juht.
Mõned vaegnägijad löövad elus hästi läbi, nii näiteks õpivad kaks tütarlast ülikooli usuteaduskonnas. Pimedad on leidnud tööd ka valvuritena, telefonistidena, massööridena ja muudelgi aladel, rääkis Eva Kirillova.
Pimedate ühingul on tihe koostöö Eesti ainukese nägemispuudega laste õppeasutuse, Tartu Emajõe kooli ja seal loodud tugikeskusega.
Järelkasv koolist
Emajõe koolis õpib 106 last, neist 20 on pimedad, ütles kooli rehabilitoloog Anne Kõiv. Lisaks põhiharidusele õpivad lapsed pimekirja, neid õpetatakse igapäevaelus toime tulema, ka pedagoogid saavad pidevalt koolitust, rääkis Kõiv.
Pimedad ja vaegnägijad vajavad õppetöös abivahendeid, näiteks punktkirjamasinaid, valgeid keppe, lugemistelereid, luupe, spetsiaalseid arvutiprogramme. Rahapuudus ei luba abivahendeid kuigi tihti uuendada.
«Oleme paljuski hakkama saanud tänu välismaiste sõprade toele,» nentis Anne Kõiv. Tema sõnul on pimedad ja vaegnägijad arvutitööst vägagi huvitatud, mujal maailmas on populaarne massööri ja muusiku eriala.
Paljud Emajõe kooli lõpetanud pääsevad õppima kutsekooli. Populaarne on olnud näiteks pagari eriala, õpitud on ka sekretäriks-asjaajaks. «Meie lõpetajad on astunud isegi kõrgkooli,» kinnitas Kõiv.
Lõuna-Eesti Pimedate Ühingul on ligi 500 liiget, neist üle 300 elab Tartus ja Tartumaal. Täna pärastlõunal kell kolm kogunevad pimedate ühingu, Emajõe kooli ning juht- ja abikoerte kooli esindajad Raekoja platsile pidulikule valge kepi üritusele.