Teel lõhestunud ja suletud ühiskonda

Politoloog Rein Ruutsoo selgitab, et Eestis valitseb jätkuvalt raha ning uus poliitika tähendab sisutuid sõnamänge ja kodanikuühiskonna tõrjumist.

Arvestades eelmiste valimiste eelset retoorikat, olnuks ootuspärane, et formaalne esindusdemokraatia areneb Eestis osalusdemokraatia suunas. Viimane eeldab muidugi tugevat kodanikuühiskonda, avatud meediat, tõhusaid ametiühinguid, eelkõige aga eliidi arusaama demokraatia väärtustest.

Viimaste kuude poliitilised arengud aga viitavad vastupidisele. Nõrga demokraatia põhjuseks pole enam nõukogude pärand, vaid ettekavatsetud teadlik poliitika, mis ei soosi osalusdemokraatiat.

Newtoni seadusi rahvahääletusele panna ei ole mõtet. Tänaseks on valitseva majandusstrateegia juhtmõtted oma kõigutamatuses seatud umbes samasse staatusse - Newtoni koha on võtnud sisse Milton Friedmanni ja Friedrich Hayeki sotsiaal-darwinistlik programm, mille puhul on karta, et arenenud osalusdemokraatias see läbi ei läheks.

See seletab ka, miks Eesti demokraatlik areng on seiskunud, miks Eesti poliitiline kultuur läppub ja eliit kaotab lugupidamist.

Võta võim!

Viimaste valimiste «sotsiaalne tellimus» oli pööre osalusdemokraatia ja solidaarsema ühiskonna suunas. Raha otsustas selle peatada - demokraatia nimel.

«Võta võim!» - see Rein Taagepera võitlushüüd puhus hinge sisse tänase Eesti räpaseimale valimisvõitlusele, valimistest sai PR-firmade ja raha sõda. «Uue poliitika» lubamisega naasis Eesti väga vana poliitika ajastusse.

Ühiskonna sotsiaalset kapitali - usaldust, ausust, sõnapidamist jne - asuti põletama mõlemast otsast. Väikeparteid parlamendikünnist ei ületanud ja kui hädaga ületasid, said oma töö teinud mõõdukad ja isamaalased kinga. Valimised võitis sisuliselt Reformierakond - on ju kõik muud lubadused naelutatud maksude 20 protsendini alandamise ristipuu külge.

«Kuidas arendada korraga osalusdemokraatiat ja samas säilitada võim?» - see on Münchhauseni-vääriline küsimus.

Valitud parlament pole demokraatiat ühiskonnas lisanud, autoliisinguid küll. Koostöö asemel opositsiooniga töötab valitsuse teerull täie auruga.

Peamine uue poliitika sisu on võimu kindlustamine, pool aastat on valitsuselt väga kiires tempos tulnud algatusi aparaadi tugevdamiseks.

Ministri poliitabi ameti viljad alles küpsevad. Samasugust eesmärki teenib kava kaasata parteidesse ka riigiametnikke, kaasa arvatud kohtunikud. Taagepera ohkamine, et partei, kes ilma võltstagahoidlikkuseta mehitas nõukogud, ei tohiks parteistada riigiametnikke, jääb nõiduse õpetaja eraasjaks. Frankenstein talitab juba omapead.

Toompeale jõudnud parteid saavad riigi otsetoetusi kokku ligi 100 miljonit, avalikke huvisid ja kodanike õigusi kaitsva kodanikualgatuse toetamine on minimaalne - kodanikualgatuse edendamise kava ei saa kuidagi seaduseks ja seega ka mitte raha. Osalusühiskonnast isegi ei räägita.

Kodanikualgatuse ja liikumiste naeruvääristamine on ka meedias «hea tava» - need on ju käratsevad «luuserid». Euroopa Liidu suhtes eriarvamusele jäänuile kinnistati «mitte kedagi esindavate», «lollide tühikargajate» jne silt. Rahvaalgatuse seaduses võis leida tehnilisi puudusi. Kuid see pole peamine.

Et see sellisena saali lasti ja kommentaaridest, et USA mõnes osariigis olla seda kuritarvitatud, loeb välja vaid üht - otsitakse ettekäänet osalusdemokraatia arengu takistamiseks. Ja seda siis, kui vaid rahvas peatas Eesti elektrijaamade kuritegeliku müügi! Lätis on rahvaalgatus seadustatud (põhiseaduse paragrahv 65) ja ka edukalt kasutatud.

Kampaaniate rulett

Viimase kümne aasta avalikkuse pilti kuulub intellektuaalide osa järjekindel taandumine. 26 sotsiaalteadlase pöördumist täna enam ei märgatakski.

Parteide, huvigruppide, majandusringkondade koostöö PR-firmade, imagoloogide jt selliste firmadega koloniseerib sellegi vähese avaliku ruumi, mis veel on jäänud ajaviitest.

Pidevalt kutsutakse üles midagi arendama, tõhustama, parandama ja lubadused tühistatakse kui «metafoorid».

Uude poliitikasse, kus meedial keskne osa, kuulub ka see, et ministrid avaldavad kasvava tihedusega teabeta ritta seatud lausete klaaspärlimänge. Ainar Ruussaar Eesti Televisioonist rehkendas isegi kokku, et Juhan Parts on 70-80 kõne ja esinemisega kuus peaministrite hulgas rekordimees. Tulemus on tühikäigul töötav ja võimu poolt koloniseeritud ajakirjandus, mille prestiiž on niigi madal.

Euroopa Liidu referendum seoti vastu teadlaste hoiatusi partei propagandaga viisil, mis võinuks ohustada tulemust. Res Publicat näib olevat haaranud usk meedia kõikvõimsusse.

Ühiskondliku dialoogi saatus

Samas käriseb vastuolu nappivate võimaluste (maksupoliitika tagajärg) ja lubaduste vahel. Arutluse asemel laiutab demagoogia ja sildistamine.

Kõige värskem näide on mõttevahetus koolireformide ümber. Arvamusliider ja kogu elu ametit harjutanud pedagoog Lauri Leesi sai haridusministri respublikaanist parteikaaslaselt kohe hävitava «vastulöögi». Isiku ja kooli mahategemine, mis mõttevahetust kuidagi edasi ei viinud, pidi vist õpetajad ära hirmutama.

Samal päeval avaldas Arter ministrist komplimentaarse loo, kus kõike selgitas tõik, et Leesi on «tüüpiline keskerakondlane».

Valimiskampaania määrinud «vaenlase kuju» maalimisest pigistatakse kõik. Muuseas, ka mina sain ühest peaministri «paika panevast» intervjuust purustava löögi - olevat keskerakondlane (mida ma kunagi pole olnud - küll on endistel aegadel teiste siltidega nagu «trotskist», «sotsiaaldemokraat» korduvalt lömastatud). Kuidas ka pole, Maimetsa ja Leesi vastasseisust on avalikkus juba tõmmanud paralleele rahandusministri ja maksuameti omaga. Õpetajate streik muidugi ära ei jää.

Niisamuti nagu Res Publica meediapoliitika ei asenda tänapäevast pere-, eluaseme-, palga- jne poliitikat.