Anu Lamp: Stoppard on napp, vaatamata oma lopsakusele

Täna õhtul esietenduva Tom Stoppardi näidendi «Utoopia» ja ka sama autori «Arkaadia» eesti keelde tõlkinud Anu Lamp arvab, et ka tänapäeval võivad noored nendest tükkidest aru saada, kuid selle jaoks on vaja näidenditele head lavastajat.

Anu Lamp, teatavasti on Stoppard lisaks draamatekstide kirjutamisele tegutsenud ka näidendite tõlkijana, kusjuures mitmel juhul lubanud endale vabadusi, mis ületavad traditsioonilisele tõlkele lubatut. Mida sellisest tõlkijapoolsest «parandamisest» arvata?

«Parandamine» pole päris õige sõna. Pigem sisuline tõlgendamine, et tekst mõjuks kuulale tema emakeeles kirjutatuna, tekitaks samasuguseid assotsiatsioone nagu venekeelne tekst venekeelsel lugejal tekitab.

Stoppard ütleb oma «Kajaka» tõlke järelmärkuses: «Loodan, et Anton Pavlovitsh mõistab, et mu kõrvalepõiked sirgjooneliselt ja kitsalt teerajalt on kantud sügava austuse vaimust.»

Nii ei tee Stoppard Treplevi dekadentlikust näidendist sõnasõnalist tõlget. Sealsamas järelmärkuses ütleb ta, et Treplevi näidendi tekst pole inglise laval kunagi kõlama hakanud, aga lugedes on ju silmapilk selge, et Tshehhovi jaoks pole oluline, mis loomi Treplev esile manab, oluline on sõnade kõla. Treplevi eesmärk on lüürilisem, kui sõnasõnaline tõlge edasi anda suudaks.

Sealsamas järelmärkuses ütleb Stoppard: «Kui ka Konstantini ema ei pööra näidendile tähelepanu, sest see tundub talle igava rämpsuna, siis vahest on selles siiski midagi, mida ema ei pane tähele, aga mida meie oleme märganud.»

See on üks näide tema tõlkest. Ta põhjendab ära ka oma ülejäänud kõrvalekalded ja ma usun, Anton Pavlovitsh sirutab talle naeratades käe.

On üsna selge, et suur osa «Utoopia» vaatajaskonnast ei oma siin esitatud ajastust ja prototüüpkonnast kuigi sügavaid teadmisi. Kas see osa vaatajaskonnast on lootusetult «sihtgrupist» väljas?

Aga see on ju perekonnalugu, põlvkondade lugu, miks ta kõlada ei võiks! Inimene oma tunnete ja heitlustega on ju sama, elagu ta mis ajal tahes. Suhetevõrk tuleb lahti mängida. Stoppardil on see kõik olemas, aga ta on oma lopsakale sõnakasutusele vaatamata napp. Ootab lavastajat. Ja nagu «Arkaadias», liigub ta ka «Utoopias» ajas edasi ja tagasi.

«Utoopia» puhul torkas mulle silma nais- ja meestegelaste rõhutatud «eraldamine» meestel ühiskonnakorraldusele ja filosoofiale, naistel kõigele olme ja perekonnaga seotule. On teie meelest «Utoopiat» viljakas analüüsida ka feministlikust vaatepunktist?

Mina nii jäika vastandust ei näe. Jaan Undusk ütleb «Arkaadiat» lahates: «Erootika ei ole suudlus häbememokkadele - see on juba märk seksist. Erootika on vestlus relatiivsusteooriast, mis mõjub otsekui suudlus häbememokkadele.»

«Utoopia» puhul tuleks lihtsalt «relatiivsusteooria» asendada sõnaga «filosoofia». Ja võti peaks olema käes.