Raamatu ruum ja koht

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rääkimata väikelinnadest, isegi Tallinnas ja Tartus pole tegelikult ühtegi universaalset aja nõuetele vastavat raamatupoodi, kinnitab Tõnu Õnnepalu.

Pole halba ilma heata. Rahva Raamatu kadumise oht annab hea võimaluse rääkida raamatu kahemõttelisest olukorrast.

Arutelus on kostnud väited, et raamatuäri on äri nagu iga teinegi. Jah, ka raamatupoe vastas asuvat Draamateatrit võib vaadata kui äriettevõtet. Külastaja saab piletiraha eest, ütleme, teatriteenust.

Kusjuures selle teatriteenuse osutamiseks poleks ju põhimõtteliselt sugugi vaja ei uhket hoonet südalinnas, sametbalustraade ega kristall-lühtreid. Teatrit võib teha ka linnaäärses angaaris. Ometi pole kultuuriministeeriumil tulnud pähe teatrihoonete müümisega raha teenida. Sest kultuuris loevad ka traditsioonid ja õigupoolest ongi kultuur kõigepealt traditsioon, mida me märkame enamasti alles siis, kui ta korraga kaduda ähvardab.

Meie poliitikutele nii armsa jutu juures hariduse tähtsusest, elukestvast õppest jms on lausa hämmastav, kui harva - kui üldse - meenutatakse raamatut. Ju on raamatute olemasolu ja kättesaadavus midagi iseenesestmõistetavat. Või siis tundub mõnele, et õppimine koosneb peamiselt koolitustel, kursustel ja konverentsidel käimisest.

Ometi, kui need otsustajad meenutavad kas või enda kujunemisteed, siis milline tähtsus on olnud õigel hetkel kätte sattunud heal raamatul! Raamat on võimalus kohtuda targa inimesega, kellega muidu kuidagi kokku ei saaks, kas või juba sellepärast, et tihti on need targad jõudnud ära surra.

Internet, näiteks, on küll suurepärane andmete hankimise ja levitamise kanal, aga neil andmetel on mõtet siiski vaid eeldusel, et nende kasutaja on küllalt tark. Et ta on vastava ala kohta muuseas ka mõne raamatu läbi lugenud. Muidu võib interneti halvasti süstematiseeritud info teda vaid segadusse ajada ja koguni desinformeerida.

Raamatu kättesaadavuse küsimus on teadmiste levitamise ja kättesaadavuse küsimus. Seega strateegiline küsimus, mis ei peaks huvitama ainult üksikuid humanitaare.

Ma tahan aga väita, et raamatu kättesaadavus Eestis mitte ei parane, vaid kipub halvenema. Ma ei räägigi väikelinnadest, kus täiemahulist, laia valikut pakkuvat raamatupoodi puhtalt kommertsalustel kuidagi pidada ei saa. Aga ka ei Tallinnas ega Tartus ole tegelikult ühtegi universaalset raamatupoodi, mis päriselt vastaks aja nõuetele.

Veel kakskümmend aastat tagasi oli näiteks seesama Rahva Raamat üks päris suur pood. Tõsi, lühinägelik raamatusõber võis teenida müüja halvakspanu, kui ta liiga innukalt oma talvepalituga leti peale kõhutas, et letitagusest kõrgest riiulist peenes hallis kirjas tiitleid uurida.

Aga paljuke neid raamatuid siis Eestis ikka välja anti. Enamasti teadis ostja juba poodi tulles, mida ta tahab. Ainus, mida ta kartis, oli vastus «Ei ole» või «Otsas».

Nüüd ilmub aastas vast kümme korda rohkem nimetusi, mis kõik oma aina pisema trükiarvuga aina kitsamat publikut sihivad. Selles rohkuses orienteerumine pole enam sugugi nii lihtne. Raamatupood peaks võimaldama mitte ainult ostu kiiret sooritamist, vaid ka süvenemist.

Igal pool maailmas on raamatupoed täis lugevaid inimesi. Eestis millegipärast kohtab seda pilti harva. Ja ega seal kitsastes riiulivahedes polegi selleks suurt kohta. Järelikult tuleb enamik ostjaid poodi mingi kindla eelinformatsiooniga. Kust nad seda hangivad, jääb mulle küll saladuseks.

Sest kitsad pole ainult poed. Veel kitsamad on ajalehtede raamatuküljed, mis peaksid olema peamiseks kanaliks raamatute kohta käiva teabe hankimisel. Kummaski päevalehes kaks-kolm lehekülge nädalas, neistki pool pildid!

Ilmselt ütlevad ajalehtede ärijuhid samuti kui kinnisvaraarendajad: pole rentaabel. Karta on, tõesti, et autoküljed saavad rohkem lugejaid ja reklaami kui raamatuküljed.

Ometi peavad maailma kvaliteetlehed vajalikuks mahukate iganädalaste raamatulisade doteerimist. Küllap lähtuvad nad osalt traditsioonist (seega kultuurist), osalt aga strateegilisest ettenägelikkusest. Nii raamat kui ajaleht kasutavad ühte ja sama meediumit, milleks on trükitud sõna. Seega peaks lugemisharjumuse hoidmine ja arendamine olema ka ajakirjanduse enda jaoks ellujäämise küsimus. Kaua need inimesed ikka ainult piltide vaatamiseks lehti ostavad!

Ühesõnaga, raamat vajaks Eestis hädasti natuke rohkem ruumi. Ja mitte ükskõik missugust ruumi ükskõik kus. Raamatuletid on ka äärelinna suurtes ostukeskustes, kaubamajades. Ja kena, et on. Aga need letid ja nurgad ei täida siiski hästi seda raamatupoe kõrget kultuurilist ülesannet, milleks on teadmiste levitamine.

Inimesi, ka iga uut põlvkonda, tuleb teadmiste juurde ka meelitada. Nii et prestiiž˛ ja glamuur mängivad siin oma rolli. Vaadake, kui mõnusalt funksib valem kohvik + raamatupood! Ja miks pole kellelegi tulnud pähe müüa raamatuid koos heli- ning filmikandjatega, nagu paljudes maades tehakse? Kindlasti tõmbaks see ligi just nooremat publikut.

Igatahes, peale armsalt asjalike ja pisut tolmuste raamatupoodide võiks siiski olla ka mõni pidulikum ja uhkem, kust läbi astumine ei tähenda ainult tarviliku ostu sooritamist, vaid ka osalemist enesetunnet tõstvas kultuurilises rituaalis.

Mis parata, inimene on edev ja nii nagu talle meeldib ennast näidata Draamateatri lühtrite valgel, naudib ta küllap tsipake ka enda eksponeerimist üle tee asuva poe vitriinis, raamatute taustal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles