Meelis Atonen selgitab, et disain pole ainult populaarne mõiste, vaid riik peab disainisektorit toetama, et see aitaks Eesti majanduse tulevikuturgudele.
Eesti disainimaaks ulme või tegelikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kujundamine disainimaaks ehk siis disaini hindavaks ja tootvaks maaks ei tähenda midagi müstilist, kauget ega kättesaamatut, vaid eelkõige vajalike sammude astumist jõudmaks suhtumistes ja elukvaliteedis järele arenenud riikidele.
Ehk teisisõnu - meie olmeteadvusest peab kaduma valge laik, mis disaini mõiste koha peal praegu on.
Projekt ei ole käivitatud selleks, et pelgalt disainerite soovile vastu tulles väärtustada senisest enam nende tööd, vaid põhieesmärgiks on leida täiendavaid võimalusi meie tööstuse konkurentsivõime tõstmiseks.
Disainisektori väljaarendamine ja selle kaudu disainimaa imago loomine on üks seni kasutamata võimalus, mille kaudu saame aktiveerida kõrgema lisaväärtusega tootmise käivitamist ettevõtetes.
Eesti eksponeerimine disainimaana rahvusvahelise suhtluse kõikidel tasanditel aitab luua Eesti disainile turgude avamiseks vajalikku prestiii, seades sellega meie disainiettevõtted võrdsetesse konkurentsitingimustesse.
Tupikseisust välja
Pole saladus, et oma senist tööstuse struktuuri säilitades ei jõua Eesti Euroopa Liidule majandusarengus mitte kunagi järele.
Peame endale aru andma, et meie suhteliselt väikesed ettevõtted, mis toodavad enamjaolt kõige odavamasse sektorisse, ei ole võimelised seitsmekordset mahajäämust tootlikkuses tasa tegema mingil muul moel, kui tootmise põhialuseid põhjalikult muutes. Neid saab panna seda tegema aga vaid vastavaid ettevõtlust mõjutavaid tingimusi muutes või luues.
Oleme sunnitud tõdema, et Eesti tööstuse rahvusvaheline konkurentsivõime langeb. Järelikult ei toimi ressursi- ja investeeringutepõhisest majandusarengu faasist teadmistepõhisele ülemineku hõlbustamiseks käivitatud projektid veel piisavalt efektiivselt.
Oleme ilmselt vähe otsinud täiendavaid võimalusi ja teid selle eesmärgi saavutamiseks. Disaini integreerimine tootmisse ning Eestile disainimaa imago loomine võiksid olla siin üheks muudatuste käivitajaks. Ei ole ju disain mingi kauge ja teoreetiline mõiste, millega lihtsalt manipuleeritakse, vaid täiesti reaalne, arusaadav ja käegakatsutav lisaväärtuse loomise allikas.
Saab ju hästi disainitud tooteid müüa turul kõrgema hinnaga. Samas on disaini-projekti realiseerimine suhteliselt vähe ressurssi nõudev. Kui näiteks teadusharude arendamine nõuab väga erineva ettevalmistusega kaadrit, siis disaini puhul on spetsialistide ettevalmistamine unifitseeritud. Disainikoolituse saanu võib disainida praktiliselt kõike ning alles õpingute hilisemas staadiumis mõnes nishidisaini valdkonnas spetsialiseeruda.
Potentsiaal olemas
Määravaks on loomingulise potentsiaali olemasolu. Nii taandub kogu projekti elluviimine põhiliselt organisatsiooniliste ja imagoloogiliste faktorite realiseerimisele, mis ei ole riigile väga kulukas. Tekib vaid küsimus, kas meil on selline loominguline potentsiaal olemas ning kas seda on võimalik tegelikkuses realiseerida.
Sellel, kas Eestist võiks saada disaini kõrgelt hindav ja tootev maa, on meil endil selle kohta raske objektiivset hinnangut anda. Alates 2001. aasta detsembrist on selle teemaga väga põhjalikult tegelenud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Moodustati erinevate erialade spetsialistidest rakendusdisaini töögrupp ning telliti vastavasisulise uurimistöö läbiviimine Taani disaini- ja konsultatsiooniettevõttelt Mollerup Designlab. Enam kui poolteist aastat kestnud uurimus, kuhu oli täiendavalt kaasatud eksperte Soomest, Taanist ja Norrast, näitas, et Eestil on olemas disainimaaks saamiseks vajalik intellektuaalne potentsiaal.
Aeg on küps
See, et disain on Eesti majanduses kasutamata ressurss, leidis äramärkimist ka uurimisgrupi esitatud lõpparuandes. Rahvusvahelise ekspertrühma ettepanekute alusel välja töötatud materjalid on ministeerium valitsusele esitamiseks ette valmistanud. Vastavate ettepanekute kinnitamise järel saaks hakata astuma vajalikke samme disainisektori arendamiseks Eestis.
Esmaseks sammuks on ette nähtud disainiinfo keskuse loomine, mis hakkaks disainialast informatsiooni koguma ja levitama, samuti koordineerima kõigi valdkonna tegevuse ja arenguga seotud struktuuride tööd.
Seejuures pole kõigi nende ülesannete täitmiseks vaja sugugi ise Ameerikat avastama hakata. Tuleb vaid teiste kogemusest õppida. Analoogsed riiklikud tugistruktuurid ja programmid, mida «Eesti disainimaa» projekti raames ellu viia kavandatakse, on enamikus arenenud Euroopa riikides juba ammu olemas ja rakendust leidnud.
Disainprojekti käivitamiseks on aeg nüüd küps. Praktiliselt ilma igasuguse nähtava põhjuseta on disain ühiskonnas keskkonna kujundajana üha enam tähelepanu hakanud pälvima, tööstuses aga spontaanselt ja jõuliselt otsima väljundeid eksporditurgudele.
Baltika turule toodud kaubamärgi Monton eeskujul üritavad rahvusvahelisele turule oma disainiga pääseda nii Klementi kui Sangar.
Riigipoolsete sammude ootel on stardivalmis disainmööbli ekspordipotentsiaali koondav «EST-designi» projekt.
Just äsja on pealinn Tallinn kuulutanud välja konkursi loomaks endale uut ja paremini disainitud nägu. Elu selles valdkonnas pulbitseb üha märgatavamalt. Pole objektiivset põhjust riiklikul tasandil vajalike muudatustega viivitada.