Koolide pearahasüsteem vajab muutmist

Mait Klaassen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mait Klaassen teeb ettepaneku muuta pearahasüsteemi nii, et sellest jääksid välja need omavalitsused, kus põhikooliealisi lapsi on alla 150.

Tänavu läks üldhariduskoolidesse 191 674 õpilast eelmise aasta 200 000 asemel. Gümnaasiumide osa oli sellest 35 822 õpilast. Viimased suured eagrupid on praegu 8. ja 9. klassides.

Nemad jõuavad gümnaasiumi lõppu maksimaalselt viie aastaga, kusjuures nende lõpetamise järel on gümnaasiumi valik tehtud praeguste 4.-6. klassi õpilaste seast, keda on juba pea 13 000 võrra vähem, ja sealt edasi veel kolme aasta pärast on gümnaasiumiõpilaste valik võimalik teha ligi 12 000 võrra väiksemast arvust õpilastest.

Kurvad perspektiivid

Kui jätkub selline sündimuse tase, on lõpuks põhikoolis optimistlikult ligi 115 000 õpilast tänavuse peaaegu 156 000 asemel.

Tänased põhikoolid, mis asuvad eelkõige maapiirkondades, on üldjuhul suuruses 150-200 õpilast. Isegi kui oletame, et põhikooli suu- rus on 250 õpilast (tegelikult võetakse aluseks 300), tähendaks see umbes 160 kooli sulgemist. Tegelikkuses on asi veelgi hullem. Laste arv väheneb hajusalt kõikides koolides ja ühel hetkel satub mitte sulgemis-, vaid hääbumisohtu tunduvalt suurem arv koole.

Ühtpidi on laste väike arv katastroof meie püsimisele rahvana, teistpidi on see katastroof omavalitsustele, sest koolid jäävad liiga väikeseks ja neid ei suudeta ülal pidada. Kooli puudumine tekitab omakorda noorte perede väljarände.

Kas vanemapalga aastane maksmine annab loodetud tulemust, seda saame teada alles mõne aasta pärast. Riik ega omavalitsused ei saa lõputult oodata.

Midagi peab kiiresti ette võtma, sest koolides, kus õpilaste arv kriitiliselt langeb, hakkab väga kiiresti kannatama ka õpetamise ja õppimise kvaliteet. Sellistest koolidest hakkavad õpetajad lihtsalt ära minema, asendajad on aga sageli kesisema ettevalmistusega või üldse ilma selleta.

Olen jätkuvalt seisukohal, et igas omavalitsuses peaks olema võimalus omandada põhiharidust ja algklassilapsel peaks olema võimalik koolis käia kodust. Ja ta ei peaks koju jõudma mitte õhtul kell kaheksa, vaid enam-vähem poole tunniga.

Paraku on aga olukord selline, et paljudes omavalitsustes ei jätku lapsi ka ühe põhikooli ülalpidamiseks, vähemalt seni kasutava pearahasüsteemi juures. Teen ettepaneku muuta pearahasüsteemi nii, et sellest jääksid välja need omavalitsused, kus põhikooliealisi lapsi on alla 150.

Sellistes omavalitsustes, kus lapsi on 90-150, võiks riik õpetajate palgaraha arvestada täieliku põhikooli pidamiseks vajaliku õpetajate komplekti jagu.

Kui õpilaste arv on 60-90, võiks riik rahastada näiteks 80 protsenti vajalikust komplektist, ja alla selle õpilaste arvu võiks kuni näiteks 20 lapseni rahastada 100 protsendini algkooli pidamiseks vajaliku õpetajate palgarahaga. Alla 20 lapse aga kehtiks tavaline pearaha koefitsiendiga 1,0.

Nii väikese laste arvuga vallad niikuinii ei ole pikemas perspektiivis ise jätkusuutlikud ja me peaksime juba täna mõtlema neil juhtudel hoopis sellele, kuidas saaksime neis valdades elavatele lastele anda võimalikult hea hariduse. Erandiks jääksid väikesaarte koolid, mida peab riik ülal pidama.

Eestis on 66 kooli, kus õpib 121-150 õpilast, ja 61 kooli 90-120 õpilasega. Miks ma räägin siinjuures koolidest ja mitte valla laste arvust? Põhjus on lihtne: võtta aluseks koolid on küll kallim, kuid kokkuvõttes annab see tulevikus suurema kasu läbi hea haridusega inimeste. Meie rikkuse juures peame siiski arvestama eelkõige valdadega.

Suurema arvu laste puhul kehtiks tavaline pearahasüsteem ja oleks valla enda otsustada, mitut kooli ta ülal peab. Samas annaks kriitilise laste arvuga valdadele otsetoetuse andmine võimaluse ära hoida iga-aastased vaidlused omavalitsusliitudes maakondliku tasandusraha jagamise üle.

Lihtne süsteem

Süsteem oleks lihtne: on vald, on lapsed, on raha nende õpetamiseks. Pole lapsi, pole raha ja lõpuks pole ka valda. Tean Eestis ainult ühte väga head regionaalpoliitilist meedet ja see on valdade paljusus. Tegelikult viiakse omavalitsusele eraldatava raha abil ellu väga selget regionaalpoliitikat. Valdade kaotamine või nende arvu järsk vähendamine nõrgendaks kodaniku ja riigi vahelist suhet veelgi.

Väiksemate koolide tugisüsteemi garanteerimine oleks teine suur regionaalpoliitiline meede ja pealegi ei maksaks selle rakendamine meile üle jõu käivalt palju, sest ka täna finantseeritakse neid koole.

Vahe oleks ainult selles, kui palju vajab kool raha lisaks täiskomplekti õpetajate palkamiseks. Küll aga tekitaks see stabiilsustunde väiksematele maakohtadele, kus praegu on püsimajäämiseks suuri raskusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles