Kas me peame aitama Iraaki ?

Kas me peaksime aitama Iraaki üles ehitada? Konflikti ajal ning enne ja pärast seda toimunud jagunemine tähendab ilmselgelt, et rahvusvaheline üldsus peab iga astutava sammu hoolikalt läbi kaaluma ja kõiki otsuseid piinliku täpsusega vaagima.

Eelnevalt esitatud küsimusele vastan ma kolmel põhjusel kindlalt «jah.» Esiteks, meil on Iraagi rahva ees moraalne kohustus.

Teiseks, meie abi tagab Iraagis kiire ülemineku sõltumatule ja demokraatlikule valitsusele. Ning kolmandaks, päris kindlasti on meile endile kasulik aidata kaasa Lähis-Ida regionaalse stabiilsuse tagamisele.

Eile esitasid 70 riiki Madridis oma esialgsed plaanid selle kohta, kuidas ehitada üles riiki, mida on laastanud kolmekümne aasta pikkune diktatuur ja ridamisi konflikte.

Põhitähelepanu on keskendunud rutakatele arvestustele, kui suur võib erinevate riikide poolt antavate panuste kogusumma olla või kui palju jääb paratamatult puudu nendest ülisuurtest summadest, mille vaatlejad on tuletanud Maailmapanga, ÜRO ja teiste ametkondade põhjalike hinnangute alusel, ennustades läbikukkumist.

Kuid ürituse mõte ei seisne abisummade läbimõtlematus kuhjamises - see pole äritehing, kus kvaliteet ei ole oluline ja määravaks osutub ainult kaal.

Võtame näiteks raha, mis tuleb ELi väliskulutusteks mõeldud ühiskassast, kuhu kõik liikmesriigid on oma osa maksnud. Komisjon on otsustanud kuni 2004. aasta lõpuni eraldada 200 miljonit eurot. Koos ELi liikmesriikide isiklike panustega väljastab EL järgmisel aastal, mil vajadused on ilmselt eriti suured, Iraagi taastamiseks umbes 750 miljonit eurot. See lisandub 100 miljonile eurole, mis on juba Iraagile humanitaarabiks eraldatud ja mida on kasutatud alates käesoleva aasta märtsist.

Euroopa Liidu ühiskassast tulevat abi saab võrrelda meie iga-aastase kohustusega Afganistanis, ehkki selle kohustuse saime me võtta viieaastaseks perioodiks. Täna otsustatakse Iraagile kavandatavad toetussummad 2004. aasta lõpuni.

Lisaks võeti eelmisel nädalal vastu otsus esitada järgmise aasta märtsis ELi välisministritele aruanne komisjoni poolt heaks kiidetud Iraagi abistamise keskpika tähtajaga strateegia kohta.

Ma usun ja loodan, et me saame sellele aruandele lisada ka plaanid edasiste taastamisega seotud kulutuste kohta. Kui poliitiline olukord on selgem, on ka lihtsam kaaluda võimalikke mitmeaastaseid tagatisi.

Meie ja teiste organisatsioonide Iraagi-kogemused on näidanud, et lõpliku edu võti peitub selle riigi tingimustes, mis on aga keerulised. Eriti kõrgelt hindan ma ÜRO nõuandeid ja kogemusi. Sérgio Vieira de Mello ja paljude teiste pühendunud ÜRO töötajate hukkumine eelmise aasta augustis tegi sõnulkirjeldamatute vahenditega selgeks, kui ohtlik on olukord Iraagis.

Oleme tegutsenud väga erinevates riikides kogu maailmas ning teame oma kogemustest, et hiigelsuurte summade pakkumine ei ole kasulik, kui puudub reaalne võimalus näha, kas neid kulutatakse otstarbekohaselt ja õigel viisil.

Sellepärast olemegi selgelt välja öelnud need tingimused, millest sõltub nüüd eraldatud summade otstarbekas kasutamine. Tuleks suurendada julgeolekut, see aga eeldab sõjaväelaste tõhusamat tegevust; samuti tuleks laiendada ja arendada tsiviilpolitsei tegevust.

Samuti on vaja selget lubadust luua suveräänne Iraagi valitsus. Võin rõõmuga märkida, et sellele jõuti eelmisel nädalal ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega palju lähemale. Rekonstruktsioonifondide juhtimiseks tuleb luua läbipaistev ja toimiv mitmepoolne raamistik, mille tunnistuseks oleks ÜRO ja Maailmapanga ühise sihtfondi rajamine.

Iraagis pikaajalise stabiilsuse saavutamiseks on vajalik piirkondlik koostöö, selleks aga peab kaasama Iraagi naaberriike.

Need tingimused ei ole kontekstivälised, vaid on kooskõlas ÜRO juhtimisel koostatud vajaduste hindamise raportiga, milles märgitakse, et julgeolek on ebapiisav ning et «kõigi sektorite vajaduste täitmiseks on vaja sellist planeerimis- ja rakendamissuutlikkust, mis osutuks raskeks isegi kõige arenenuma majandusega riikidele».

Minu arvates saab sellest teha kaks järeldust. Esiteks, me peame olema oma lühiajalistes püüdlustes realistlikud ja keskenduma Iraagi jaluleaitamisele. Teiseks ootan ma lootusrikkalt aega, mil Iraak on taas arenenud majandusega riik ning saavutanud positsiooni, kust ta saab ise oma arengut juhtida. See on ju meie ühine eesmärk. Võimalused selleks on olemas.

1970ndate lõpus oli Iraagi SKP ühe elaniku kohta suurem kui Portugalis. Enne Saddami mõrtsukalikku diktatuuri oli Iraak pikkade traditsioonidega ning haridust ja kaubandustegevust väärtustav riik. Samuti leidub Iraagis palju maavarasid, ehkki riik ei saa neid praegu täies ulatuses kasutada.

ELil on aitamiseks head võimalused. Komisjon kulutab igal aastal kogu maailmas välisabiks üle 6,5 miljardi euro. Samuti teeme me koostööd saajariikide valitsustega ja koordineerime abiandmist teiste finantseerijatega. Ainuüksi Lähis-Idas kulutasime eelmisel aastal umbes 550 miljonit eurot.

Loomulikult pole Euroopa Liit Madridis üksi. Kogu maailmast kokku tulnud riigid, nende hulgas ka mõned Iraagi naabermaad, on näidanud, et sõjalisest jagunemisest hoolimata suudavad nad kohtuda rahus.

Need riigid on reageerinud selgele vajadusele ehitada Iraagis üles purunenud infrastruktuur ja taastada kommunaalteenused, rajada teid, tagada elektrienergia, vee, tervishoiuteenuste ja hariduse kättesaadavus, samuti avalik kord.

Ka pärast konverentsi ei tohi me iraaklasi hüljata ega arvata, et probleemi saab lahendada ainult raha eraldamisega.

Me peame olema kindlad, et oleme õppinud raha arukalt kulutama ning pühendume jätkuvalt Iraagi rahvale demokraatliku ja jõuka tuleviku kindlustamisele. Pärast kõiki läbielatud kannatusi võlgneme neile vähemalt selle.

Rahatõotused Iraagile

USA dollarites:

• 20 miljardit USA-lt

• 5 miljardit Jaapanilt

• 3-5 miljardit Maailmapangalt

• 4,35 miljardit kolme aasta jooksul IMFilt

• miljard Saudi Araabialt

• miljard Kuveidilt

• 835 miljonit Suurbritannialt

• 300 miljonit Hispaanialt

• 231 miljonit ELilt

• 200 miljonit Lõuna-Korealt

• 174 miljonit Itaalialt

• 150 miljonit Kanadalt

• 32,6 miljonit Rootsilt