Baturini kentaurisööst suurde tulevikku

Nikolai Baturini loomingu üheks põhiteemaks on ikka olnud inimese ja looduse vahelise ökoloogilise tasakaalu otsimine, mis oli kesksel kohal ka tema varasemas enim tuntust ja tunnustust kogunud romaanis «Karu süda».

See loodusrahvaste uskumustega põimitud ja autobiograafilise taustaga romaan kõneles Siberi küti elust, ja Baturin ongi end tuntuks kirjutanud eeskätt kui taiga- ja laante kirjanik, kelle loomingusse samas aeg-ajalt on sugenenud ka ulmelist ainest ja tsivilisatsiooni allakäigu eest hoiatavat häält.

Teose substants on õli

2002. aastal korraldatud romaanivõistlusel I koha võitnud mahukas teos «Kentaur» esmapilgul üllatab uudse ja aktuaalse temaatikaga. Romaan algab perekonnasaagana, mille tegevus toimub fiktiivsetel õliväljadel maavarade ohjeldamatu pumpamise ajastul, taustaks islami ja kristluse ning antiikse Kreeka jumalateusu suhted.

Teose substants, ollus, mis voolab läbi kogu romaani, ongi õli. See on kütus, mis käivitab ja hoiab käigus kogu romaani täpselt samamoodi nagu kogu kaasaegset tsivilisatsiooni.

«Kentauri» peategelane Nikyas Bigart kannab oma nimes mitmetähenduslikkust: Baturin nimelt varieerib oma suurteostes omaenese eesnime («Karu südames» kütt Niika, «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija» jm), andes seega märku autori pidevast kohalolekust ja osasaamisest oma tegelase saatusest.

Teisalt annab Nikyas «Kentauris» lisatähenduse, rõhutades tegelase kreeka päritolu, Bigart aga tähendab nii kunsti saada sigitatud, sündida, elada kui ka surra. Nikyase sage ümberkehastumine õlimagnaadist tohutu seksuaalse potentsiaaliga kentauriks täidab romaani leheküljed kire ja kannatuste ning hulga järeltulijatega.

Inimelu väärtuse suhtelisusest, selle määratusest moiradest antakse pidevalt märku Nikyase väliste võitude pöördumises sisemisteks kaotusteks: nii oma esiisa kui ka iseenda otsinguil läbib ta romaani vältel tõelise kannatuste raja.

Maagiline realist

Loomulikult ei ole «Kentaur» realistlik romaan tavapärases mõttes: nais- ja meestegelased peegelduvad teineteises (Dido - Odid), lisaks muudele müütidele kerkib lõpus jõuliselt esile Aenease ja Dido motiiv, Bigartlandi ehk Õliimpeeriumi kujul on loodud meie naftal põhinevat tsivilisatsiooni meenutav antiutoopia.

Realismi mõistele romaani mõtestamisel kipub ikkagi lisanduma ka epiteet maagiline, niivõrd müüdiliselt hüperboolne ja puhtast ratsionaalsusest hälbiv on selle kulg. Ent samas peegeldab teos kaheldamatult selle looja sisemist reaalsust ning ainestiku detailset ja totaalset läbitunnetatust.

Baturin on võimsate kujundite ja suurejooneliste stseenide looja.

«Kentaur» on seega mitmetasandiline romaan, mis pealispinnal kõneleb küll maailmavõimust ja naftast, kuid nagu autor teose paradokslevas tutvustuses on öelnud, on see ka lugu olemise mõtte otsinguist, mehe ja naise sarnasusest nende erinevuses, armastuse iidseist ja uutest tahkudest ning elu lõputa lõpmatuist variatsioonidest ehk surematusest.

Et eesti kirjandusloos on globaalse haardega kaasaegset temaatikat käsitlev proosateos suhteliselt harv nähtus, on «Kentauri» puhul mitmeti tegemist suurromaaniga.

Nõnda et kokkuvõttekski jääb üle vaid lausuda romaanist laenatud sõnu: «Kentauriga» on Nikolai Baturinil õnnestunud luua inimlik draama, mis on tõstetud jumalike tragöödiate kõrgusele.