Vestlusi üleloomuliku teispoolse maailmaga

Anzori Barkalaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üldlevinud käsitluse järgi on shamanism ekstaasitehnika vorm, mille sisuks on vaimudega ühenduse võtmine, neist osa kontrollimine ja shamaani poolt kindlaid eesmärke teenima panemine.

Tavaliselt on sellisteks vaimudeks shamaani abivaimud. Samuti võib shamaan ise vaimurännakut korraldada, s.o üla- ja allilmas või siis keskmises ilmas ringi käia.

Kui süveneda shamanismi kui nähtusesse, siis võib kergesti avastada, et üleloomuliku maailmaga suhtlemine toimub enamasti kõrgendatud või süvendatud emotsionaalses seisundis.

Kõrgendatud emotsioon annabki selle potentsiaali ja väe, mille abil saab välja murda harjumuslikust ja igapäevasest maailmast, annab seisundi, mida uurijad nimetavad «muutunud teadvuse seisundiks». Selles seisundis läbi elatud kogemused sõltuvad suuresti kultuuritaustast.

Mihįly Hoppįl asetab shamanismi uskumuste süsteemi nimetaja alla, eelistades seda religiooni omale. Konkreetsete rahvaste puhul tuleb rääkida aga shamaanlusest.

Shamaanlus on pigem maailmavaade, teatud tüüpi väärtustamissüsteem, milles omavad väärtust ja seeläbi ka eksisteerivad füüsikalises mõttes mittemateriaalsed maailmad ja olendid.

Ilmavaade ja müüdid

Käesoleva raamatuga ongi Mihįly Hoppįl seadnud endale ülesandeks anda ülevaade Euroopa ja Aasia rahvaste shamaanlustest. Välise kirjelduse tasandil on ta sellega hiilgavalt hakkama saanud.

Kokku on korjatud peaaegu kogu esinduslikum materjal, mida võib piltidena näidata.

Rikkalik pildiline materjal ongi raamatu väärtuslikem osa, alates kaljujooniste reproduktsioonidest ja lõpetades fotodega tegevshamaanidest ja nende atribuutikast.

Teksti tasandil saab ülevaate peamistest märksõnadest ja nendevahelistest seostest. Shamanismi kui nähtuse hoomamisel pinnakihist sügavamale lugeja ei pääse, kuid ega see näi olevat antud raamatu eesmärk.

Millele shamanismi vallas võiks veel tähelepanu pöörata, et suunata oma otsivat vaimu?

Shamanistliku ilmavaate peamiseks aluseks on müüdid. Müüdid räägivad asjade korraldusest ja annavad juhiseid ühes või teises olukorras käitumiseks sellest korraldusest lähtudes. Shamanistliku rituaali käigus võtab shamaan ühendust «püha ilmaga» ning vahendab selle ilma korrastavat jõudu «materiaalsele maailmale».

Ta otsekui pendeldab kahe erineva teadvuseseisundi vahel. Shamaan näeb vaimusilmas «teise ilma» reaalsust ning tõlgib sellest reaalsusest saadud info oma kogukonnakaaslastele. Müüdid annavadki tõlkimise koodi.

Tavaliselt on shamaanlusele omaseks peetud mitmesugust atribuutikat, erilist riietust, trummi jms. Siiski pole ka see tarvilik tingimus shamaanimiseks.

Näiteks obiugri shamanismis on üks iseloomulikke külgi spetsiaalse shamaaniriietuse puudumine. Atribuutika ülesanne on aidata keskendada shamaani tähelepanu ja tahet mingile objektile ühelt poolt ja luua sobiv meeleseisund rituaalist osavõtjate hulgas teiselt poolt.

Shamanismi levikuareaal on järjest avardumas. Populaarseks on saamas otsida shamanismi elemente mitmete Euroopa rahvaste, näiteks udmurtide, soomlaste, iirlaste, Orkney ja Shetlandi elanike jt maailmavaate juures. Shamanismi elemente on ka erinevates uutes usulistes liikumistes, mis on välja kasvanud nn maailmareligioonidest.

Arenev nähtus on nn linnashamanism. Linnashamanism terminina võib kõlada veidralt, sellepärast on välja pakutud variante postmodernne või kaasaegne shamanism.

Sellega linnashamanismi määratlus laieneb tunduvalt, sest ka vana shamaanitraditsiooniga kultuuridest pärit inimesed ja sootsiumid jätkavad tihti shamaanimise praktiseerimist. Tuleb siiski teha vahet kaasaegse shamanismi traditsioonidele toetuva ja new age’liku (neoshamanism) suuna vahel.

Linnashamanism

Tänapäeva linnashamanismile on iseloomulik tihe seos kunstiga. Tihtipeale on näiteks neoshamanismi praktiseerijad just kunstirahvas. Mitmed uurijad on juhtinud tähelepanu kokkulangevustele shamaani rituaalse tegevuse ja näitleja esinemise vahel. Peale näitlejate on shamaanivõimetega seostatud paljude rahvaste seas mitmeid muid ametimehi, näiteks seppasid ja eriti pillimehi-poeete.

Lääne vaatevinklist vaadates muudetakse monotoonset rütmilist muusikat tehes shamaanija teadvuseseisundit. Siia alla kuuluvad ka laul ja rütmiline kõne.

Shamaanide keelekasutus on seansi ajal enamasti teistsugune kui tavakeel. Võib rääkida isegi «vaimude keelest», kus shamanistlik poeesia on rituaalist osavõtjatele transpordiks teistesse reaalsustesse.

Võib öelda, et selle raamatu näol on tegu seni parima teemakohase üldülevaatega eesti keeles. Kujutatud on kõik peamised shamaanluse välistunnused selles vallas olulisemate Aasia ja Euroopa rahvaste juures.

Raamat

Mihįly Hoppįl

«Shamaanid Aasias ja Euroopas»

Ungari keelest tõlkinud Sander Liivak

Varrak 2003, 162 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles