Rahvusülikooli rahvusvahelistumisest

Tõnu Lehtsaar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Psühholoogina olen tõdenud, et nii inimestele kui ka organisatsioonidele on keskse tähtsusega nende identiteet ja enesehinnang. Teadmine, kes me oleme, ja suutlikkus endasse adekvaatselt suhtuda muudab tugevaks. Teadmatus ja suutmatus teevad nõrgaks.

Samas on eneseleidmise tee sageli valuline ja vastuoluline. Eneseleidmine on pidev teelolemine, mitte aga päralejõudmine.

Tartu Ülikooli arenguplaanis 2008. aastani kajastub visioon olla rahvusvahelisel tasemel teadusülikool ning Eesti rahvuskultuuri, keele ja kõrgtehnoloogilise innovatsiooni keskus. Selle saavutamise üks läbimurdevaldkondi on rahvusvahelistumine. Järgnevalt tahan rahvusvaheliseks saamise sihte vaagida õppetöö seisukohast lähtudes.

Uus kõrgharidusruum

Ülikoolile tähendab rahvusvahelistumine ennekõike avatust kogu maailmas tehtava teadustöö ja õpetamisega seotud mõttele. Ülikooliharidus on teaduspõhine haridus. Kui meie teadus suudab kaasa rääkida rahvusvahelisel areenil, siis suudab seda ka meie kõrgharidus.

Hariduselus on viimasel kümnendil toimunud suured muudatused. Kasutusele on võetud uued mõisted, nagu näiteks e-õpe, avastusõpe, elukestev õpe, probleemõpe. Nendele mõistetele praktilise sisu andmine muudab ülikoolihariduse nüüdisaegseks ja julgen väita, et ka efektiivseks.

Üks tänapäeva märksõnu on Euroopa kõrgharidusruum. See tähendab, et ülikoolid kogu Euroopas õpivad ühist keelt rääkima. Ka siin on rida uusi mõisteid.

Õppekavade läbipaistvus tähendab õpetamisviisi, hindamissüsteemi ja õpetatavate ainete sisu kirjeldamist nõnda, et erinevad ülikoolid saaksid oma haridust võrrelda ja vastastikku tunnustada. Üliõpilasliikuvus viib meid teatud mõttes tagasi vanasse heasse keskaega, kui oli loomulik, et kõrgharidus omandati erinevates ülikoolides.

Kvaliteedikontroll tähendab ühtsete ja arusaadavate nõuete esitamist õppejõudude kvalifikatsioonile, õppekavadele, õppetööle ja õpitulemustele. Rakendatavus tähendab ülikoolihariduse kõigil tasanditel pädevuste sõnastamist, mis vastaksid võimalike tööandjate ootustele.

Üks viimase aja «uudistooteid» on ühisõppekavad, kus kahe või enama riigi ülikoolid õpetavad oma tudengeid ühise õppekava alusel.

Mis keeles õppida?

Avaras ja kiiresti arenevas maailmas otsivad ülikoolid oma kohta. Ka Eesti ülikoolide sõnavarasse on kinnistunud mõisted nagu võõrkeelne õpe ja välisüliõpilased. Me tahame olla avatud rahvusvahelistele ideedele ja mujalt tulevatele üliõpilastele.

Tartu Ülikool on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2008 oleks meil 1000 välisüliõpilast ja 15 võõrkeelset õppekava.

Tänapäeva teadus- ja suhtluskeel on inglise keel. Väikerahvaste probleem on see, kuidas säilitada ja arendada emakeelt teaduskeelena. Kas me tahame ja suudame seda?

Tartu Ülikool tahab. Nii näiteks on meie arengukavas taotlus katta 30% bakalaureuseastme õppekava kohustuslikest ainetest eesti keeles ilmunud õppematerjalidega. Sisuliselt nõuab see emakeelse erialaterminoloogia loomist, hoidmist ja õpetamist.

Puhtpraktilisest küljest tekib rahvusvaheliseks pürgivas ülikoolis õppekeele küsimus. Siin on võimalikud erinevad lahendusteed.

Esiteks on võimalik avada eraldi võõrkeelsed tasemeõppekavad. Teiseks on võimalik jätkata alustatud teed võõrkeelsete ainemoodulite arendamisel. Kolmas võimalus on õpetada välismaalastele selgeks eesti keel ja liita nad eestikeelsete õpperühmadega.

Neljas võimalus on muuta enamik õppeaineid või isegi kõik võõrkeeles kättesaadavateks. See tähendab, et nii nagu paljudes Euroopa rahvusülikoolideski, loetakse kursust võõrkeeles, kui kuulamas on kasvõi üks välisüliõpilane.

Võõrkeel rahvusülikoolis

Tegelikku olukorda hinnates suudame praegu pakkuda üksikuid võõrkeelseid õppeaineid ja mooduleid. Arstiteaduskonnas on välistudengitel võimalik kahel esimesel õppeaastal õppida ingliskeelses rühmas.

Samas on mitmed teaduskonnad avamas võõrkeelseid magistriõppekavasid. Kevadel alustab Euroopa Kolledž interdistsiplinaarse programmiga «Prometheus», mis annab ülevaate üleminekuühiskonnas toimuvast.

Võõrkeelse õppe laienedes tõuseb aga rahvuskultuuri ja keele püsimise küsimus.

Selles suunas on üks üleeuroopaline algatus, organisatsioon Campus Europae.

See projekt püüab soosida aastast üliõpilasvahetust igal õppetasemel, kusjuures eeldatakse, et õpitakse ära selle maa keel, kuhu minnakse. Eesmärk on, et iga ülikooli lõpetanu Euroopas valdaks 3-4 keelt.

Kõlab ilusasti, kuid tõsine probleem tekib motivatsiooniga. Miks peaks suurkeele kõneleja hariduse omandamiseks õppima ära väikese kõnelejaskonnaga (näiteks eesti) keele?

Tartu Ülikoolile on põhimõtteline küsimus, kas rahvusülikool saab olla võõrkeelne ülikool. Olen endale vastuse sõnastanud: suudame olla sedavõrd võõrkeelsed ja -meelsed, kuivõrd seda on kogu Eesti ühiskond. Kui ühiskonnas saab aktsepteeritavaks mitmekeelsus, saab seda endale lubada ka ülikool.

Kuigi keel on rahvusluse kandja, pole oluline ainult see, mis keeles me räägime, vaid ka see, millest räägime. Kui suudame välistudengitele kõige laiemas mõttes eesti kultuuri õpetada, oleme vägagi rahvuslikud.

Näen siin humanitaar- ja sotsiaalteadlaste suuri võimalusi. Ehk võiks olla lahenduseks seegi, kui suudame erinevates keeltes öelda, et eestlane olla on uhke ja hää.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles