Kui jahta Runbjarn üleeile õhtul Tallinna Admiraliteedi basseini seilas, kordus pidevalt küsimus: «Kus tuli on?» Vanemtüürimees Meelis Saarlaid tõstis tulelaterna õhku, et näidata – jah, tuli on tõepoolest pardal.
Peotuli seilas uhkelt üle mere
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triibulistes särkides päikesevõetud meremehed tundusid väsinud, ent rahulolevad.
Enne päikeseloojangut, kui Runbjarn sihtkohta jõudis, saatis seda merel ligi 40 alust. «Naljakas ka, kui Tallinna tulekul vähem aluseid saatmas oleks kui Haapsalus,» märkis jahta kokk Erik Sakkov. Haapsalus saatis Runbjarni 19 alust.
«Mis te teete, mis te teete, Eneli rahvas,» laulis madrus Jaan Tätte läbi ruupori ehk jahta meeste sõnul läbi käsuliini Eneli nime kandvale purjekale.
Kapten Veljo Heinmets tõmbas piduülikonna selga ja tema näos peegeldus uhkus, kui ta selja taha vaadates nägi purjekate ja kaatrite hulka, kes neid saatma olid tulnud. «Selline ilus vaatepilt ja kogu see tuletoomine tõi ikka karmimatelegi meestele pisara silma,» ütles jahta üks ehitajaid Alar Schönberg. Oma sõnul ei osanud ta ettegi aimata, et Runbjarnil selline võimalus tekib ja neile nii austusväärne ülesanne antakse.
Veidi tagapool seilas ka lodi Jõmmu, kes kolmapäeval tagasi Eesti vetesse jõudis, seljataga pikk kuuenädalane teekond läbi Venemaa ja Soome.
Pähklikoort meenutav lodi tegi oma välimusega paljudele juttudele otsa lahti. Näiteks naljatleti, et kui tavaliselt on laeval pakpoord ja tüürpoord, siis Jõmmul on lisaks eelnimetatutele veel ka vöörpoord ja ahterpoord. Et tormisemad ilmad Jõmmu pardal kergemini üle elada, valmistas Setu mees Jõmmu rahvale 40 liitrit hansat ehk setu samakat. Kui Naissaarel sildudes oli kanistripõhjas tekiilamaitselist vägijooki veel veidi alles, siis Admiraliteedi basseini jõudes ei olnud tilkagi järel.
Jõmmu pardal oli ka naisi ja kõige noorem meeskonnaliige, üheksakuune Kaarup sai kapteni kukil istudes lotja juhtida. Runbjarni pardal aga naisi nii-öelda ei olnud. «Tema nimi on Marek, sest kui naine laevas, siis laev põhjas,» valgustas Jaaksoo. Tegelikult oli «Marek» siiski õrnema soo esindaja ja passis seisis tal nimi Maret.
Kogu reis läks meeskonna sõnul rahulikult ja ilm oli juba Kihnust alates soosiv. Naissaarelt lahkudes tõmmati masti isegi kolm valget purjet. Sellise välimusega jahtat polnud ka meeskonnaliikmed tükk aega näinud. «Tehke meist kolme purjega pilti,» hõikasid runbjarnlased kõrval sõitnud Jõmmu rahvale.
«Pähklikoores» rippusid noored poisid köite otsas ja kaugemalt vaadates meenutasid nad väikseid ulakaid ahvipoisse.
«Õlut ja naisi, õlut ja naisi,» kuuldus viikingilaeva Turm pardalt, kui mehed aerudele valu andsid. Sõudmine tundus aga üsna vaevaliselt minevat ja aerud tikkusid tihtipeale ühtsest rütmist välja. Seepärast tuli ka laul üles võtta, et sõudmisrütm hõlpsamalt tuleks.
Jahta rooli taga hoidsid õiget kurssi korraga koguni kaks juhti. Koos tüürimees Tiit Riisaloga hoidis rooliratast ka Etno-hagijas. Sellist naljakat nime kandis käpiknukk, kes Riisalo käe otsas rooli aitas keerata. Kui aega üle jäi, hoidis Etno-hagias meeskonna tuju üleval, rääkides lugusid ja nalju.