Vanemahüvitis: võrdne või palga järgi?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vanemahüvitise eelnõu on eestlased rohkem riidu ajanud kui eurodebatt. Diskussioon vanemahüvitise üle on ühiskonna meelsuse indikaatoriks. Tundub, et eelnõu autorid ei tajunud oma ideega välja tulles, kui teravaks on muutunud suure osa inimeste pettumus kiire kihistumise ja süveneva ebavõrdsuse pärast.

Näiteks Rootsis, kus areng on olnud sujuv ning ka ebavõrdsus pole nii karjuv, vanemahüvitise seos palgaga probleeme pole tekitanud.

Lapsukesele vale nimi

Tuleb ilmselt nõustuda, et kui valimiste ajal poleks hüvitist reklaamitud emapalgana, poleks diskussioon nii teravaks muutunud.

Eelnõu õige nimi, nagu Teet Kallas on tabavalt märkinud, pidanuks olema «Sünnitusjärgse puhkuse hüvitise pikendamise seadus». Seni on naised saanud hüvitist nelja kuu ulatuses oma töötasust, edaspidi peaksid nad saama 11 kuu hüvitist.

Sõna «palk» eeldab tõepoolest ühetaolise töö eest võrdset tasu, ja nii on «emapalk» terminina selle hüvitise kohta ebaõnnestunud. Õppetund tundlike sotsiaalteemadega tegelejaile: kommunikatsioon olgu läbimõeldud ja täpne.

Vanemahüvitise eesmärk on võimaldada töötaval emal olla oma lapsega, mitte minna tööle 3-4-kuise pisikese kõrvalt (nagu kahjuks seni on paljud naised pidanud tegema). Ning seeläbi julgustada naisi sünnitama.

Probleem pole ilmselt niivõrd vanemahüvitises, kuivõrd selles, et suur osa eestlasi ei näe võimalust oma elujärge parandada ja vähendada lõhet keskmiselt või keskmisest paremini toime tulevate inimestega. Selle ees ei tohiks poliitikud kauem silmi sulgeda.

Kahtlemata ei näita pelgalt sissetuleku suurus inimese sisulist kvaliteeti; paljudel elualadel töötavate inimeste panus on alatasustatud.

Hiljuti rääkisin ühe väikese kooli õpetajaga, kes tänavu alustas uue esimese klassiga, kus on seitse last. Ja vaid ühel lapsel pere, kus mõlemad vanemad lapse koolitee vastu huvi tunnevad.

Üht last kasvatab eakas vanaisa üksinda, ema on hoopiski Tallinnas. Ülejäänute emadel pole tööd või on nad hädas alkoholiga. Need lapsed tulevad kooli sageli söömata. Koolilõuna on nii mõnelgi päeval nende ainus toidukord. Nad on kehvasti riides ning kahvatud, ei oska viisakalt suhelda, vannuvad ka õpetaja kuuldes. On tohutu tegemine, et saada neid üheskoos vaikselt lugema või kirjutama.

See, et osa vanemaid ei tule toime ning lapsed on hooletusse jäetud ja eakohasest arengust maas, on probleemiks nii linnas kui maal. Suur mure on tänavalastega eriti Tallinnas. Meie riik pole olnud suuteline kõigi nende laste eest nii hoolitsema, et neil oleks inimväärne kasvukeskkond.

Mis on õiglane?

Seepärast teeb murelikuks mõte võrdsest emapalgast, näiteks 4000 või 6000 krooni kuus. Jah, see oleks väärtuslik tugi valdavale osale peredest, ja tundub ka õiglane. Kuid tahame seda tunnistada või mitte, meie keskel on liiga suur hulk inimesi, kelle võime nii iseenda kui oma laste eest vastutada on äärmiselt madal, et mitte öelda olematu.

Võrdne emapalk annaks ehk kogemuse piisavast toimetulekust, kuid see lõpeb 11 kuu möödudes. Ja mis saab edasi? Kui inimesel puudub võime pikemas perspektiivis ette mõelda, võib väljapääsuks olla - järgmine laps…

Õiglane toetamise viis oleks ilmselt see, kui nn emapalk oleks kõigile miinimumpalga tasemel. See ei tekitaks emapalga lõppedes liiga järsku langust elatustasemes, kui ema ei leia tööd, ega motiveeriks nii tugevalt laste sünnitamist kasutama kui teenimisvahendit.

Samas tekitaks see suurt pettumust töötavates naistes. Kaotajaks jääksid ka arstid, õpetajad, lasteaednikud, raamatukogutöötajad. Hüvitis kaotaks oluliselt oma väärtust, sest eelnevad lubadused on olnud tunduvalt kopsakamad. Riik saadaks peredele signaali: lubame üht, aga teeme teist. Sümboolselt peaksid kümne aastaga tekkinud ebavõrduse tasandama sünnitavad naised. Iseküsimus on, kas hüvitise ülemmäär peaks olema just kolm keskmist palka.

Loodetavasti võetakse vanemahüvitise seadus kiiresti vastu, et anda peredele kindlust tekkinud määramatuses. Millise tahes pakutud variandina seadus ka vastu ei võetaks, annab see naistele senisest enam julgust sünnitada (veel üks) laps, ja see ongi kõige tähtsam. Loodetavasti ei vehita pärast kaklust enam rusikatega, vaid võetakse ette järgmised lahendamist vajavad küsimused.

Tööpõld on lai: kiiresti tuleks üle vaadata lapsetoetused juba sündinud lastele; lasteaiakohti napib endiselt. Taastada tuleks lastearstide süsteem.

Toetust vajavad laste huviringid ja koolitoit; välja tuleks töötada alternatiivsed lapsehoidmise võimalused neile vanematele, kes ei taha või ei saa oma väikelast lastesõime panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles