Aasta isa Jaan Kallas hoiab saba rõngas

Jaan Kallas Foto: Postimees.ee

Abikaasa surm, poja puue ja pingerohke töö ei murdnud äsja aasta isaks pärjatud Jaan Kallast maha, vaid andsid talle selge õnnevalemi. See teda püsti hoiabki.

Teda peetakse tippjuhi etaloniks ja karmikäeliseks ärimeheks, kes on juhtimiskonverentside kõnepuldis alati oodatud esineja. Ta seisis 17 aastat Tartu kaubamaja eesotsas ning kolis siis Sangari direktoritoolile, muutes tagasihoidliku särgivabriku edukaks moefirmaks. Tema lennukad ideed lippavad ajast hulk meetreid eespool ning praegu on need suunatud kommivabriku Kalev teenistusse.

Aga ärist meelsamini võtab ta jutuks perekonna ning autode asemel investeerib oma raha heategevusse. Tema eestvõttel kerkib puuetega inimestele Põlvamaal Maarja küla – kui suure tüki see tema kukrust on hauganud, ei tihka mees üteldagi.

Aga põhjus, mis tema telefoni juba nädala jagu helinatega on täitnud, lopsakatest roosikimpudest ja korstnapühkija õnnesoovist rääkimata, peitub hoopis muus. Eelmisel pühapäeval pärgas Eesti Naisliit Jaan Kallase aasta isaks.

Kallas ise kuulis tiitli saamisest paar päeva varem. Esimene asi, mis ta pärast seda tegi, oli telefonikõne poeg Jaanusele. «Soovisin talle palju õnne. Pojata poleks ma seda tiitlit ju saanud,» põhjendab Kallas.

Teine asi, mis ta pärast seda tegi, oli käik Metsakalmistule oma isa juurde. «No kuhu sa siis veel pärast aasta isaks saamist lähed?» imestab mees.

Miks isa juurde?
Kõik mu põhiväärtused ja eluhoiakud on ju kodust pärit. Ma ei ole kunagi püüdnud oma isa jäljendada, aga alateadlikult olen seda vist siiski teinud. Väga uhke on mõelda, kui vahva isa mul oli, ja tahaks loota, et minu pojad Jaanus ja Joosep mõtlevad kunagi samamoodi.

Teie puhul ei saa rääkida tüüpilisest isast – olete pärast abikaasa surma kasvatanud üksinda poegi, kellest noorem, Joosep, on vaimse puudega. Pealegi elate ja töötate praegu Tallinnas, ent lapsed on Tartus.
Elu on jah, nii läinud, et nädala sees vaatab poiste järele minu ema. Ka Jaanus kannab venna eest kenasti hoolt ja mis kõige tähtsam – armastab teda. Nädalalõppudeks lähen Tartusse nii ruttu kui võimalik, sellepärast on peaaegu kõik politseinikud trassil juba tuttavad.

Joosep on 15-aastane ja käib praegu Tartu Maarja koolis – milline on kõige optimistlikum visioon tema tuleviku kohta?
Kohtusin Norras mehega, kes ütles oma esimese sõna 32-aastaselt...
Joosep pole tänini veel sõnagi rääkinud?
Ju siis tema meelest pole midagi nii olulist juhtunud, et rääkida. Aga ta kasutab miimikat ja Ïeste, nendega puhume pikad jutud maha.
Vaimupuudega inimesed võivad nädalate kaupa rõõmustada selliste pisiasjade üle, mida meie tähelegi ei pane. Kui keegi ütleb «Tere, Joosep», siis poja jaoks on see sama suur õnn, nagu mõnele tervele inimesele elu armastuse leidmine.
Kui tihti te ise end õnnelikuna tunnete?
Mida vanemaks saan, seda tihedamini. Kui ausalt öelda... Olin õnnetu vist üsna ammu. Ju ma olen piisavalt palju läbi elanud, et osata hinnata seda, mis tegelikult olemas on. Et päike tõuseb igal hommikul ja loojub igal õhtul, ja Tartus alati 7 minutit varem kui Tallinnas. Keerulistel hetkedel aitavad ka Oskar Lutsu mälestused – hea tuju taastub teise lehekülje keskpaigaks.

Kas väidate, et te ei kurda sugugi ega ärka mõttega «pagan, jälle üks uus päev»?
Pisikesi tühiseid argivirisemisi tuleb ikka ette, aga need on põhjustatud minu halvast iseloomust. Masendust või väljapääsmatut olukorda pole mul juba aastaid olnud.
Kui mul olid kunagi ammu hästi süsimustad päevad, ütles üks hea sõber lihtsalt: «Nina püsti ja saba rõngasse!» Huvitav, aga just see ütlus jõudis kohe pauguga kohale, et tõepoolest, vaja saba rõngasse keerata. Nii et soovitan sama kõigile, kes kurdavad, et elu on raske ja palk väike ja auto vana...

Seepeale leidub kindlasti neid, kes heidavad, et mis tal rikkal viga rääkida...
Õnneks seda suurt muret kaelas ei ole, aga viisakal viisil oleme hakkama saanud küll. Tahaks näha, kes oleks valmis minu elukäigu raha vastu vahetama...
Raha pole minu elus olnud kümne tähtsama asja hulgas. Tähtis on hoopis see, kuidas oma hetked siin ilmas ära elad, sest ükskord tuleb meil kõigil bilanssi teha.

Kuidas teie elus praegu aktiva ja passiva vahekord on?
Tjah, mul on bilanss tasakaalust väljas. Aktivat on rohkem.

Aga kui ajas paarkümmend aastat tagasi vaadata? Milline te siis olite?
Põhiväärtuste osas kindlasti samasugune kui täna. Aga ma ei kannatanud töö narrimist, vaid tahtsin hirmsat moodi ja ruttu tulemusi saada. Olin noorena oma sõnades üsna järsk, sai ikka karjutud ka.

Palju olete alluvatele ja kolleegidele liiga teinud?
Eks seda tuli omajagu ette. Nagu juhiameti juures ikka, oli kõige ebameeldivam osa töösuhte lõpetamine ja tagantjärele tarkusena võin öelda, et olen sellega inimestele mõnikord ka ülekohut teinud.

Sangari juhatuse esimehe kohalt pidite lõpuks ise lahkuma. Miks teid vallandati?
Mind tõesti ei vallandatud. Jõudsime vastselt tööle saabunud nõukogu esimehega tõdemuseni, et saame arengu mõistest ja tempost täiesti erinevalt aru. Mul jäi teistega kokkupuutepunkte liiga väheks. Koostöö võimatus oli ühine seisukoht.
Aga ikkagi – mida ust selja taga kinni lüües tundsite?
Kehv tunne oli, mis seal salata. Õnneks oli mul juba niipalju elutarkust taipamaks, et see oli omaniku vääramatu õigus ja otsus. Mul polnud mõtet nukrutseda ja täna mõtlen Sangarist saadud kogemustele suure tänutundega.

Mis on teid kõige enam mõjutanud – abikaasa surm ajukasvajasse, poja puue, Sangari-aja lõpp, veel midagi?
Kõik kokku. Usun, et kui neid raskusi poleks olnud, oleksin praegu hoopis armetum inimene, vinguja ja hädaldaja. Just raskuste üleelamine on andnud mulle selge õnnevalemi. Elus on tähtis see, et sul oleks kodu. Kodus naine ja lapsed. Et nad on elus ja terved. Et kodu on Eestis ja Tartus.
Rohkem kui ebaõnne hetked on mind mõjutanud just kordaminekud, rõõmu ja lusti on elus ohtralt olnud. See mind püsti hoiabki.

Sõnal «terve» on teie sõnavaras kindlasti teine tähendus kui enamikul inimestest?
Jah. Hambavalu pärast ei tuleks kindlasti pead vastu seina taguda. Ja kehv jume või lihaste nõrk väljajoonistumine pole ka tervisehädad, mille pärast muretseda.

Kui Joosepil poleks vaimupuuet, kas te siis ei oleks Maarja küla rajanud ega oma raha heategevusele kulutanud?
Ma ei usu. Kas ma just eestvedaja oleksin, aga osaleksin kindlasti. Soov head teha on ikka kodunt kaasa antud.

Milline oli esimene heategu, mida mäletate?
Olin siis vast viiene, Sakus vanaema-vanaisa juures. Seal oli koer nimega Karu, ja minul oli hirmus kahju, et ta peab kuudis ja keti otsas olema. Arvasin, et tegin suure heateo, kui võileivaga tema kuuti ronisin ja selle kahekesi koos ära sõime.

Olete praegu ametis Kalevi mentorina – teadaolevalt ainuke mentor Eestis?
Ei tea jah, et neid kuskil veel oleks. Mentor pole nõunik ega õpetaja, pigem olen kriitiline sõber, kes peab ütlema oma arvamuse, kuidas tema juhtkonna asemel teeks ja otsustaks. Vastutust ei kaasne – selles mõttes hästi lihtne amet. On ainult moraalne vastutus, et võin juhid viia valele teele, ja see kohustab enne retsepti väljakirjutamist tohutult mõtlema.

Kas majanduslik olukord ei lubaks teil hoopis rantjeepõlve nautida?
Kunagi oleks see ehk võimalik olnud, aga siis sai kõik kogutud säästud Maarja külasse paigutatud. See on minu elu parim investeering – oleks raha rohkem, paneks kohe juurde.

Teie meelisharrastus on Maarja küla üha kasvavaid vajadusi silmas pidades õnneks üsna vähekulukas – aiatöö.
Jah, see on viimane asi, millest loobuksin. See polegi mulle töö, vaid tõsine mõnukrudin. No ei ole ilusamat pilti kui enda rohitud peenar! Tõsi, olen rohimises ja kõplamises üsna kohmakas ja aeglane, vaat Virve on eriline nobenäpp... Virve on viimastel aastatel mulle suureks toeks ja heaks sõbraks olnud – temata oleks elu väga kurb ja vilets. Aga tänu talle on see päikeseline.

Virve on teie elukaaslane?
Me ei ela ühe katuse all, aga elame oma elu ühiselt. Ta on suurepärane inimene, erialalt finantsist. Minu eakaaslane.

Pojad eelistavad aiatööle ratsutamist?
Tubli sporthobune Gerundija on meil jah, veel üks pereliige. Mul polnud hobustest mingit aimu, kui Kadri, mu naine, 12-aastase Jaanuse käekõrval ratsatrenni viis. Nüüd ütleb Jaanus, et viimane asi, millest tema loobuks, on hobused.
Joosep tegeleb hipoteraapiaga, see on talle tohutult palju juurde andnud. Aga Eestis on see ravimeetod väga madalal tasemel või suisa olematu. Sõidangi järgmisel nädalal Soome, et proovida hipoteraapiat siin süsteemselt käivitada.

Kas ise ka ratsutate?
Ma ei oska. See ongi poiste eelis minuga võrreldes. Aga see-eest püüan tasahilju Eesti ratsasporti arendada.

Millal vanaisaks saate?
Ei tea öelda, mind pole sellistesse olulistesse saladustesse pühendatud. Märke nagu ei ole... Aga ma juba mõnulen selle peale mõeldes ette – vanaisa oleks mõnus olla.

Kuidas te pensionipõlve veedate? Kolite Maarja külla?
Miks mitte. Arvan, et see isegi meeldiks mulle. Talus askeldamine võiks samuti vahva olla. Nii et tuleb sinnamaani elada.

Jaanus Kallas,
Jaan Kallase poeg
Isa on väga korrektne ja jääb enamjaolt ka oma põhimõtetele kindlaks. Talle ei meeldi valelikud ja sõna mitte pidavad inimesed. Minu peale vihastab ta siis, kui olen laisk.
Kui väike olin, viis isa mind tihti metsa kolama ja hobuste juurde. Ta üritas ka ise sadulasse ronida, käis paar korda ratsutamistrenniski, aga see ei tulnud tal eriti hästi välja. Tasakaal kadus ära – pikk mees ja väike hobune, sellepärast.
Süüa teeb ta hästi. Eriti meeldib talle grillida, näiteks teeb ta häid fooliumis grillitud šampinjone.
Muusikat armastab isa samuti. Varem käisime ikka suurkontsertidel, näiteks kuulasime Jacksonit ja Rolling Stonesi, nüüd läheb ta Deep Purple’i kontserdile. Kinkisime Joosepiga talle isadepäevaks uue Valgre-plaadi – Valgre meeldib talle. Ta ise laulab ainult jõuluvanale, näiteks «Tule minu valevasse purjepaati». Viisi ta ikka peab.

Raivo Rüütel,
klassivend, näitleja
Pioneeridena võitis meie klass tänu Jaanile kooli vanapaberi kogumise võistluse. Tema isa töötas Spordilehes ja vedas palju vanu lehti kohale, saime kuulsust ja au. Jaan oli elavamat sorti ja pahandusi oli tal koolis ka, kuigi teda peeti dþentelmeniks ja austati.
Pärast kooli lõppu kutsus ta terve klassi endale külla, tegime kõik külalisteraamatusse sissekandeid. 20 aastat hiljem organiseeris Jaan meid kõiki jälle endale külla, saime siis oma kirjapandut taas lugeda.

Keiu Kaljujärv,
Maarja küla endine juhataja
Arvan, et Jaanita poleks Maarja küla olemaski. Ta julgeb seada nii kõrgeid eesmärke, et need tunduvad hullumeelsete ja võimatutena – nagu ka Maarja küla, millest isegi Jaan ei julgenud tükk aega kellelegi rääkida. Aga ometi tema projektid õnnestuvad.
Ta on erakordselt hea innustaja, suurepärane psühholoog. Tema suhe poegadega on väga lähedane, Joosepiga mõistavad nad teineteist sõnadeta.

Kes on Jaan Kallas?
Sündis 18. veebruaril 1956
Lõpetas Tallinna 20. keskkooli ja TPI toitlustamise tehnoloogia erialal.
Töötas restorani Tarvas juhatajana, ASi Tartu Kaubamaja juhatuse esimehena, rõivafirma Sangar juhatuse esimehena. 2002. aasta novembrist kommivabriku Kalev mentor.
Asutas puuetega inimestele Maarja küla. Kuulub Tartu Lastefondi juhatusse, Eesti Ratsaspordiliidu juhatusse, Tartu Toome Rotary klubisse.
Lesk, 19-aastase Jaanuse ja 15-aastase Joosepi isa. Tiitli «Aasta isa 2003» omanik.