Viimasel ajal Eestit vallutav kanepifännide liikumine näitab, et Eesti on muutunud kanepimüüjatele atraktiivseks turuks. Uimastiturul on omad reeglid ja uue turu haaramine on agressiivne.
Müüt ohutust kanepist
/nginx/o/2016/09/22/5870957t1h7bd7.jpg)
15. november 2003, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ju uimastiäri, mida kanepiäri kahtlemata on, igatpidi tulus, niikaua kui vaid kundesid jätkub. Ent kui palju me teame ja anname endale aru sellest, mida toob endaga kaasa kanepitarbimise lai levik Eestis?
Riik, kus otsustatakse liberaliseerida suhtumist uimastite tarvitamisse, võtab endale sellega vastutuse uimastite tarbimisega seotud ohtude ja tagajärgede eest.
Tuleb teha investeeringuid nii uimastisõltuvuse küüsi sattunud inimeste ravisse kui rehabilitatsiooni. Samal ajal tuleb rahastada elanikkonna teadlikkuse tõstmist ja uimastisõltlaste seaduskuulekana hoidmise vahendeid ning teabe jagamist.
Võrreldes 2001. aastaga oli Eestis 2002. aastal ligi viis korda enam kanepitarbimise tõttu ravil viibinuid. 2001. aastal viibis kannabinoidide kasutamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete tõttu ravil 45, 2002. aastal 209 inimest.
Mis iganes uimasti esmakordne tarvitamine on ju tegelikult kas uudishimust ajendatud või õnne otsimine. Püsiva õnne saamiseks uimastitest on paraku sama suur shanss kui igiliikuri leiutamiseks.
Kanepitooted tulid Euroopasse kahe lainena - 1970ndate teisel poolel ja 1990ndatel. Teine laine puudutab järjest hoogsamalt ka Eesti ühiskonda. Kuna kanepitarvitamise kogemus on suhteliselt lühiajaline, on ka teadmised kanepi kuritarvitamise toimest inimesele kohati vastuolulised ja pealiskaudsed.
Kanepit on hea reklaamida, kuna see ei põhjusta üleannustamisel surma nagu alkohol või heroiin. Kanepi tervist rikkuv toime on analoogselt tubakaga pikaajaline. Mõjutades ajupiirkondi, mis vastutavad mälu, õppimise, probleemide eduka lahendamise eest, halvendab kanep tasapisi neid funktsioone.
Ilmselge on see, et kunagi ei ole risk sõltlaseks saada 100 protsenti. Alati on inimesi, kes suudavad tarvitamise ohumärkide ilmnemisel lõpetada. Inimese suhe uimastitega jääb alati individuaalseks.
Viimased 10-15 aastat kanepi kui uimasti kasutamist on siiski näidanud selget sõltuvuse väljakujunemist regulaarsetel tarvitajatel. Andmed näitavad, et pooled kanepitarbijatest ei suuda tarvitamist lõpetada.
Lõpetuseks tahaks küsida, kas me ikka vajame oma ellu kõiki maailmas olemasolevaid uimasteid. Kas oleme valmis kandma täiendavaid kulutusi, et saaks võimaldada vajalikku ravi neile, kellel tekivad kanepist tervisehädad?