Võim, õigus ja õiglus

Jaan Kaplinski hinnangul on Eesti uusliberaalid loomas ühiskonda, mis jaguneb rühmaks edukateks ning suureks hulgaks väikesteks inimesteks.

Võimul on kolm palet: ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik. Võim tahab veenda end ja teisi, et ta pole ainult võim, vaid tal on ka õigus. Nii on poliitikud ka natuke jutlustajad, kes kuulutavad oma lunastusõpetust. Ja võitlevad eksiõpetuste vastu.

See tuleb pähe, kui lugeda Eesti ühe esipoliitiku, Siim Kallase arutlusi demograafiast, sündimuse toetamisest ja perekonnast üldse (PM, 12.11.). Kallasele on eksiõpetused kõik, millel sotsialismi maik juures, olgu nende taga või Bismarck, kelle süüks pannakse perekonda laostanud, vanemaid lastest võõrutanud sotsiaalkindlustuse väljamõtlemine. Retoorilise võttena ilus, aga loogiliselt vildak: ära on vahetatud põhjus ja tagajärg. Kallasel ja tema parteil on võim, kuid ei ole õigus.

Kapitalismi tõus

Laste ja vanemate vahekordi ei rikkunud riigi kuri sekkumine inimeste eraellu, vaid majanduse arengust tingitud industrialiseerumine, linnastumine, kapitalismi tõus, mis kujundas ümber senised sotsiaalsed struktuurid ja rollid. Traditsioonilises ühiskonnas, näiteks XIX sajandi alguse Eesti külas, elasid tavaliselt kolm põlve ühes suurperes koos. Vanemad olid nooremate õpetajad, traditsiooni kandjad. Suur osa tööst oli vahetult seotud koduga ja tihti tehti tööd perekondlikult, koos.

Uute aegade tulek, meil alates XIX sajandi keskpaigast, lammutas suurpere. Talurahva linnarahvaks muutudes sai valitsevaks teine peremudel - tuumpere, isa-ema ja lapsed.

Reeglina käis isa kodunt väljas tööl, ema oli lastega kodus. Vanaema-vanaisa elasid sageli veel maal. Nii elasid noored ja vanad eri elusid eri ümbruses, neil oli erinev haridus, erinevad huvid. Ja noortel ei ole tihtipeale võimalusigi vanade eest hoolitseda. Kui vanaisa või vanaema ka linna laste juurde kolib, ei ole sellest kummalegi erilist rõõmu.

Mida enam nooremad inimesed hakkasid käima tööl ja mida enam energiat see neilt nõudis, seda vähem jäi neil aega ja jaksu kodu, pere, laste, vanemate ja sugulaste jaoks. Tööl aga tuli käia - XX sajandi keskpaigast hakkab ikka sagedamini tööl käima ka naine. Intensiivistuv majandus vajab tööjõudu ja annab pere kasutusse majapidamismasinad, poolproduktid, kiirtoidu ja muidugi lasteaiad, nüüd TV, video ja kompuutrid lastele ja hooldekodud vanadele ja vigastele.

Nii saavad tööjõulised end segamatult tööle pühendada, naine vabaneb «koduorjusest» ja majandus saab tööjõuressurssi tõhusamalt kasutada.

Uusliberaalne tee

Paradoksaalne ongi see, et konservatiivseid väärtusi, pereväärtusi kuulutavad meil ja mujal just need, kes teisalt võitlevad majanduse konkurentsivõime tõstmise, tööjõuressursi parema kasutamise, ettevõtluse stimuleerimise eest ja on «luuserite» toetamise vastu. Meie uusliberaalid on loomas ühiskonda, mis jaguneb rühmaks edukateks ning suureks hulgaks väikesteks inimesteks, kes rügavad tööd, et omadega välja tulla.

Kahe möödunud sajandi ajalugu iseloomustabki vaeste masside, proletariaadi ülestõusud ülemklassi, rikaste ja vägevate vastu, mis mitmel pool maailmas viisid selleni, et ülemklass pidi andma osa võimu käest ja riik, mis seni oli teeninud tema huve, hakkas teenima ka lihtrahva huve. Sotsiaaldemokraatia saavutas peale rahva heaolu tõusu ka majanduse tõusu.

Ühelt poolt kaotasid ettevõtjad võimaluse kasumit tõsta töölistest rohkem välja pigistades ning pidid rohkem investeerima tehnoloogiasse ja ergonoomikasse. Teiselt poolt tõusis tänu riiklikule haridussüsteemile tööliste haridustase ja tänu sotsiaalhoolekandele ka nende kindlus homses ning töötahe. Maailmas ei ole arenenud riiki, mille kujundamisel poleks oluline sõna olnud sotsiaaldemokraatidel.

Nüüd, pärast ühe, end sotsialistlikuks nimetanud süsteemi kokkuvarisemist on alanud hiiliv, aga intensiivne konservatiivne kontrrevolutsioon, ülemklassi ülestõus masside vastu. See tähendab senise heaoluriigi lammutamist ja asendamist varasemat tüüpi klassiriigiga. Riigi vastu on alustatud tõelist ideoloogilist sõda.

On nukker, et teise Eesti Vabariigi ülesehitamine käis sellise riigivastase kihutustöö saatel ja et seda riiki on juhtinud riigivastased valitsused. Praegu, aastal 2003. oleme tegelikult tõelise riigipöörde lävel: kui ülemklass viib läbi oma maksureformid, pööratakse Eesti otsustavalt kõrvale euroopaliku hea-oluriigi teelt, mille meie eelkäijad valisid esimese iseseisvusaja alguses.

Riigist saab riik rikastele, neile, kellel teda eriti vaja polegi, kes kasutavad erasektori tasulisi haridus-, turva- ja meditsiiniteenuseid ning kes «riiklike kulutuste vähendamise» sildi all riigi minimeerivad, jättes alamklassi ENSV tasemele või sellest allapoolegi.

Vägevad relvad

Konservatiivse revolutsiooni liidritel, heaoluriigi lammutajatel on kasutada vägevaid relvi, millest peamised on kapitali liikuvus, võimalus viia ettevõtted vaestele diktatuurimaadele, kus tööjõud on odav ja õigusteta ning enneolematult võimas propagandamasin - reklaami- ja meelelahutustööstus, mis summutab või lahustab igasuguse kriitilise mõtte ja algatuse ning täidab inimeste elu ja aja virtuaalse värvilise tsirkusega.

Sellesse tsirkusse peidetud propagandasõnum on osutunud vägagi tõhusaks, nagu näitavad viimased valimised Eestis. Sellele propagandamasinale on senise riigi kaitsjatel paraku vastu panna vähe.

Seda vähest tuleks aga agaramalt kasutada. Eesti sotsiaaldemokraatlik mõte peaks mõõdukuse varjusurmast virguma, alustama kaitselahinguid võiduka-ülbe parempoolsuse vastu ja kaotatud territooriumi tagasi võitma. Peame meeles: kes ennast lambaks teeb, selle söövad hundid.