Volli Kalm leiab, et sõda käib konkreetsete õppekohtade ja 2004. aasta eelarveraha ümber ning doktoriõppe hädade algpõhjused unustatakse või jäetakse teadlikult tähelepanuta.
Koolitustellimus: kas kõigi sõda kõigi vastu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridus- ja teadusministeeriumist avalikkusse lipsanud number koolitustellimuse suurest vähendamisest doktoriõppes on doktorantuuri problemaatika toonud sel sügisel eriti teravalt päevakorda.
Sõda käib konkreetsete õppekohtade ja 2004. aasta eelarveraha ümber ning doktoriõppe hädade algpõhjused unustatakse või jäetakse teadlikult tähelepanuta. Millest jääb avalikkusele mulje, et kõiges halvas on süüdi ministeerium või konkurent. Aga kas viga on ikka ainult riigis või konkurendis, vast on sõdijate endi kodus ka midagi viltu?
Madal efektiivsus
Nõustun täielikult TTÜ rektori Andres Keevallikuga (PM 18.11.) selles, et tulevikku suunatud otsustes on vaja loobuda lahjadest kompromissidest.
Paraku näeb rektor Keevallik oma ülikooli doktoriõppe põhiprobleemina liigategemist haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli poolt. Kuivõrd asi nii lihtne pole, siis võib isegi rektori artiklis esitatud eksitavad arvandmed ära unustada.
Koolitusvaldkondade puhul on rektor Keevallik unustanud märkida, et tema ülikooli haldusjuhtimise ja rakendusgeoloogia doktoriõppe kavad said akrediteerimisel negatiivse hinnangu, majanduse ja rahvamajanduse doktorikavad aga akrediteeriti tingimisi.
Faktilise märkusena niipalju, et 2001. aastal ei kaitsnud Eesti doktorandid mitte 149 doktorikraadi, nagu väidab rektor Keevallik, vaid hoopis 71 (neist andis EBS - 1, EPMÜ - 7, TPÜ - 6, TTÜ - 7 ja TÜ - 50), välismaal kaitstud kraadid sealhulgas. 149 on arv, mille annab doktoriõppe lõpetajateks statistikaamet ja milles sisalduvad ka residentuuri lõpetajad.
Viimastel aastatel on doktorantuuri riiklik koolitustellimus olnud 250 aastas ja lõpetajaid saadud vastu 70-80. Madala efektiivsuse põhjustena on erinevad haridusjuhid nimetanud motivatsiooni puudumist, viletsaid laboreid, tasemel juhendajate puudust, vähest rahastamist jms.
Vaatame korraks aastail 2002-2003 toimunud uuringu põhjal, mida arvavad asjast doktorandid ise. Edukalt kraadi kaitsnute küsitlus näitab, et õpingute venimise, kaitsmise edasilükkamise või doktorantuurist loobumise peamiseks põhjuseks on vähene motivatsioon - eelkõige järgneva karjääri- ja palgaväljavaate kesisus.
Edukad doktorandid on väitnud, et «juhendamises peitub kuni pool edu võimalusest». Eesti ülikoolides on ligikaudu nelisada professorit, aga doktoritöö kaitsmisi tuleb ette üks viie professori kohta aastas.
Tegelik kaitsmiste/professorite suhtarv on veelgi hullem, sest edukatel juhendajatel on 3-6 doktoranti, ka on juhendajaid ka dotsentide ja vanemteadurite hulgast.
Vähese motivatsiooni ja elamisraha teenimise vajadusega on seletatav ka doktoritöö kaitsmiseni jõudmise kõrge vanus. Taasiseseisvumise algusest praeguseni doktoritööd kaitsnute keskmine vanus on TÜs 34, TTÜs 38, EPMÜs 42 ja TPÜs 44 aastat. See näitab, et noored kas ei soovi doktorantuuri astuda või on lihtsalt alla kolmekümneste magistrite hulk otsa saanud. Ülikoolide eesmärk peaks olema kolmekümnestega juba doktorikraadini jõuda, mitte siis alles alustada.
Doktoridissertatsioonile esitatavate sisuliste nõuete alandamine on ohtlikem samm väikese akadeemilise kogukonna jaoks. Möödunud kevadel sõlmisid avalik-õiguslike ülikoolide rektorid õppejõudude kvalifikatsioone, teaduskraade ja õppekavu haarava kvaliteedikokkuleppe ja jääb loota, et keegi neist sellest ei tagane.
Põhimõttelised otsused
Siinkohal nõustun jällegi rektor Keevallikuga, et üksnes ülikoolide tahtest olukorda muuta jääb väheks. Vaja on riigipoolset analüüsil põhinevat ja motiveeritud tegevuskava eelkõige doktoriõppe finantseerimisel.
Põhimõttelist otsust vajab küsimus, kas Eestis on üldse võimalik ja vajalik kõigil koolitusaladel doktoriõpet anda.
Sellest tulenevalt vajab pikemaajalist ja eesmärgipärast planeerimist välismaalt tellitav doktoriõpe. Koolitustellimuse ehk raha abil on võimalik panna ülikoolid ühiseid doktoriõppe kavu välja töötama aladel, kus ükshaaval kompetentsist puudu jääb.