Meediaarvustus: Klubinoored häälitsevad

Tavaliselt on nii, et kui mingi kitsam huvigrupp või organisatsioon otsustab teha ajalehe või ajakirja, tuleb see välja paganama nõme. Isegi erakondade ajalehed on võrreldes pärislehtedega naljanumbrid. Rääkimata koolilehtedest.

Tellisin endale e-postkasti elektroonilise ajalehe Noorte Hääl. Lihtsalt maitseks. Ei ole ma ise sugugi Tartus tegutseva klubi Tallinn fänn, kuid klubi häälekandja meeldis mulle küll. Hea mulje lõi ainuüksi kujundus. Füüsilis-mentaalse meelelahutuskeskuse Club Tallinn iganädalane häälekandja annab täiesti ajalehe mõõdu välja.

Sisu on muidugi kasin, aga miks iganes peaks klubileht paks olema. Rubriigid meenutavad keskpärast koolilehte. On ühe ürituse reklaamtekstike. On ilukirjanduslik klubipromo rubriigis «Peoloom haarab sule». On ajakirjanik Siim Nestori vaieldav loetelu halbadest muusikapaladest. On Dr Nuxxi 2003. aasta filmide Top 5. On järjejutt. Ja ongi kõik. Aga vähemalt ei ole tekstid lapsikud pärisajakirjanduse koopiad.

Plusspunkt nishitaju eest. Tuleb teada oma kohta ja auditooriumi, olla ise omas süsteemis ja mitte ronida sellest välja. Ainult nii saabki head kooli-, partei- või firmalehte teha.

Klubikaugel kodanikul tasuks Noorte Häälest lugeda klubi loovjuhi Martin Palmi järjejuttu «Pavel ja Merlin». Hoogne ja stiilne tekst, mis näitab, et ajalehe järjejutt kui anr vedeleb Eestis ilmaasjata prügikasti kõrval.

Muuseas, vähemalt üks Noorte Hääl on Eestis veel. See on Keskerakonna noortekogu leht, mis pidavat ilmuma kolm korda aastas. Nimekonflikt?