Essee: Vedajad ja pingutajad

Eestist saab teadmistepõhise elukorralduse ja majandusega maa. Selles on kokku leppinud tulevikustrateegid ja poliitikud, sellise eesmärgi on seadnud Euroopa Liit, kellest õige varsti saab meie külavanem ja klassijuhataja. Õigete sõnade osas pole kaksipidi arvamist.

Mida teadmistepõhisus tähendab ja kuidas seda ehitama hakata, selles osas valitseb aga segadus. Mõne jaoks on see Eestimaa totaalne internetiseerimine, teiste jaoks hästi palju raha alusuuringutele, kolmandatele kodanikeühenduste lubamine riigitüüri juurde jne.

Hea uudis on see, et teadmistepõhisuse tuhinas pole Eesti üksi. Sellest unistab ja räägib kogu arenenud maailm. Tegelikult juba ka Aafrika. Halb uudis on, et ühte ja kindlat retsepti uue elu ehitamiseks ei ole. Iga riik üritab natuke omamoodi ja kohalikest oludest lähtuvalt. Ei jää muud üle ka Eestil.

Teadmusühiskonna (knowledge based society) teooria räägib tegelikult ebameeldivatest asjadest - stabiilse ja harjumuspärase elukorralduse asendumisest kiire muutumise ja pideva kohanemisega nii inimese, organisatsiooni kui riigi elus.

Riigivalitsemises hakkavad tooni andma otsused, mis lähtuvad (muutlikest) maailmatrendidest ja Eesti elu analüüsist, mitte pelgalt rühmitusele X otsaette kirjutatud poliitilistest või majandushuvidest. Organisatsioonidele saabub õppiva ja otsiva organisatsiooni ajastu, kus ükski ennast tõsiselt võttev firma või asutus ei saa kunagi valmis.

Inimese jaoks tähendab see tõdemust, et ka kaheksakümneselt tuleb igal hommikul midagi uutmoodi teha, elu avastada, tarkust juurde hankida. Selgeid ja kindlaid asju jääb vähemaks, määramatust tuleb juurde. Mis ongi ebameeldiv - elu garanteeritud rahavoogude, igaveste kokkulepete ja surmkindlate ilmaprognooside maailmas on kindlasti mõnusam. Ebameeldiva asja juurutamine vajab pingutust ja sihipärast eestvedamist. Eriti kui ka valikut pole, naftavaese väikerahva jaoks on kohanemise ja enesejuhtimise tarkus tõepoolest ainus tee eduks ja ellujäämiseks.

Kus tuleks pingutada, kes peaks vedama? Kõigepealt tähendab Eesti suunavõtt teadmistepõhise ühiskonna ja majanduse poole enesepildi korrigeerimist.

Oleme harjunud ennast pidama haritud ja nupukaks rahvaks, uskudes, et Vene ajal saadud haridus oli hea küll ja eestlane tark juba definitsiooni kohaselt. Paraku ei konverteeru meie suur kooliskäidud aastate arv kuidagi tööturgu tegelikult huvitavateks oskusteks. Olgu selle tunnistuseks aastaid kestev hala kutsehariduse teemadel või paljude firmade tulemusteta jäävad ponnistused leidmaks häid tegijaid raamatupidamise uuendamise, suhete korraldamise või europrojektide kokkukirjutamise alal. Tasemel tegijaid on lihtsalt sadu kordi vähem kui õigete hariduspaberite pakkujaid.

Eriti kesised näevad eestlased välja elukestva õppimise kontekstis. Euroopa Komisjoni 2002. aastal läbi viidud uuring väidab, et vaid viis protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast osaleb ühel või teisel viisil elukestvas õppes, mis on allpool ELi keskmisest (8%) ning jääb lootusetult maha meie naabritest põhjamaades, kus jätkuõppes osalejate osakaal läheneb 20 protsendile täiskasvanud elanikkonnast. Teisisõnu - eestlane usub kord pähesattunud tarkust ega kipu seda uuendama.

Esimene samm teadmusühiskonna poole on aus peeglissevaatamine ja oma piiratuse tunnistamine. Ja seda mitte ainult koolihariduse mõttes, vaid kõigi nende elu ja kooselu vormide juurutamise mõttes, mida ülejäänud maailm harjutas, sel ajal kui meie kommunismi ehitasime. Alates kirjadele vastamisest kuni liikluskultuuri ja võrdõiguslikkuseni välja.

Teine samm on uue elukorralduse põhijoontes ehk Eesti tulevikuprojektis kokkuleppimine. Ka see nõuab pingutust. Ühelt poolt on tulevikuvisioone kogunenud palju, olgu nendeks säästvad või edukad Eestid või eri sorti tulevikulepped.

Teiselt poolt toimetavad nad aga kõik oma mahlas, kiivalt naabri liivakasti põrnitsedes. Julget meest, kes erinevad tulevikupildid ühe laua taha tooks ja senitehtu põhjal tõepoolest Eesti rahvuslikku arengustrateegiat kokku panna üritaks, pole välja ilmunud.

Muidugi vajab laua taha tulek pingutust ja eneseületamist, eriti poliitikutelt. Aktsepteerida naabri või konkurendi pakutavat on raske. Samas on ootus uute sihiseadmiste järele Eesti ühiskonnas tugevalt olemas. Tunnistuseks ühiskondliku leppe ümber koondunud tegevus, mis ei räägi muust kui poliitikute tegemata tööst.

Eesti poliitika on hästi hakkama saanud kõikvõimalike erihuvide väljatoomisega ja nende eest võitlemisega. Asjaolu, et igal rahval on ka mõned ühishuvid, mis samuti tahavad väljaütlemist, läbirääkimist ja realiseerimist, on meelest läinud. Loodus aga tühja kohta ei salli.

Ka siis, kui lähiaastatel õnnestub kujundada suhteliselt ühine arusaam sellest, kuidas teadmistepõhine Eesti Euroopa Liidus võiks välja näha, on see alles sissejuhatus. Uutmoodi elukorraldus tuleb käima lükata. Ja siin on vaja tõsiseid vedajaid, karme eesträäkijaid, palju panustajaid. Iseenesest juhtub ainult stagnatsioon.

Ma arvan, et Eesti keskseteks vedajateks teadmusühiskonna teele võiksid saada Eesti ülikoolid. Eriti kui nad selle rolli ühiselt täitmiseks võtavad.

Just ülikoolidel on selle töö tegemiseks mitmed loomulikud eelised - tarkusearmastus ja poliitikavälisus, järjest tugevnev suund ühiskonna teenimisele, strateegilise mõtlemise ja tegutsemise kogemus.

Muidugi ei saa ülikoolid toimetada üksi, ühena olulistest vedajatest aga küll. Mõeldes vedamise all nii mentaliteedinihet kui strateegiakujundust, teadmusühiskonna jaoks vajalike tagasiside- ja analüüsiskeemide väljatöötamist ja realiseerimist, Eesti jaoks adekvaatse enese- ja maailmapeegelduse pakkumist.

Vedaja rolli ei saa ülikoolid ise võtta. See eeldab nii ühiskonna- kui riigipoolset tunnustust ning ennekõike usaldust ülikoolide ja seal tehtava vastu.

Usaldusega riigi ja ülikoolide suhetes pole täna aga asjad korras. Selgeks näiteks on ülikoole nii eluliselt puudutav riikliku teadusraha jaotamise süsteem. Kuigi seadus on sätestanud ülikooli esmaseks eesmärgiks teaduste edendamise, pole Eesti ülikoolidel siiani selles valdkonnas mingit otsustusõigust.

Otsused selle kohta, millist uurimisteemat ühes või teises asutuses finantseerida, kus mingit teadussuunda arendada või ära lõpetada, teevad ülikoolivälised kogud - Teaduskompetentsi Nõukogu ja Eesti Teadusfond. Ülikoolidele, nagu ka teistele teadus- ja arendusasutustele, jääb lepingusõlmimise rõõm.

Vaatamata korduvatele ettepanekutele võimaldada osa riiklikust teadusrahast koolidel endil jaotada, pole midagi muutunud. Ju pole Eesti ülikoolid veel küpsed maksumaksja rahaga vastutustundlikult ümber käima, ju ei saa neid usaldada. Tegelikult on seis absurdne - teadustöö arendamise kohustus on ülikoolidel, otsuseid selles osas langetavad aga perioodiliselt uueneva koosseisuga kogud, kellelt ei saagi mingit vastutust eeldada.

Usaldusemured peegelduvad ka viimasel ajal teravaks minevates sõnavõttudes riikliku koolitustellimuse teemadel.

Haridus- ja teadusministeerium on defineerinud riikliku koolitustellimuse esitamise alusteks kvaliteedi ja tulemuslikkuse, mis peaks tähendama, et sarnaste kvaliteedi ja tulemusnäitajatega koolidele esitatav tellimus on võrreldavas mahus. Kui aga tegelik tellimus erineb mitu korda, on pinged ja usaldamatus paratamatud. Kui riigil on oma lemmikud, tuleb see ka selgelt välja öelda.

Nii ülikoolid kui ka paljud teised tegijad võiksid Eesti tulevikuprojekti oluliselt rohkem panustada kui täna. Selleks pole palju vaja, tuleb hetkeks kõrvale jätta eestilik altkulmu põrnitsemine ning avastada, et peale tuhande eraasja on ikka veel olemas Eesti ühisasi. Mis on üks tõeliselt mõnus asi.