Natsionalism totalitaarsel taustal

George Shabad kirjeldab Venemaa valimiste eelset parteimaastikku, kus demokraatia asemel kasutatakse vanu äraproovitud kommunistide relvi.

Homme valitakse Venemaal parlamendi alamkoda. Üht kahest kojast, mille koosseisu putinliku konstitutsiooni reeglite kohaselt rahvaesindajaid ei määrata, vaid siiski valitakse. Ometi võib Venemaa valimisi vaadeldes jõuda järeldusele, et tegelikult määrab ka selle koja koosseisu Kreml.

Totalitaarsus tegelikkuses

President Putini juhtimise ajastul on Venemaal toimunud palju olulisi muudatusi. Ja kõik nad on teeninud üht eesmärki - Kremli võimu kindlustamist, seda ühiskonna demokraatlikest institutsioonidest loobumise arvel.

Esimesena langes sõltumatu ajakirjandus, seejärel kukkusid parlamendi ülemkoda, kohalik võim, kohtuvõim ja parteid. Parlamendi alamkoda Riigiduuma moondus samuti võimukuulekaks instrumendiks, kuigi selles on siiski tänini säilinud mingigi opositsioon. Hoolimata asjaolust, et kõik suuremad parteid on nii või teisiti Kremli kontrolli all.

Paistab, et Kreml on enda jaoks 2003. aasta valimisteks püstitanud eesmärgi lõplikult välistada võimalikke üllatusi selle ainukese tõeliselt valitava organi poolt. Ning seejuures teha järgmise aasta presidendivalimiste eel kindlaks, kui vahedalt toimivad valitsuse hoolikalt lihvitud nn suunatud demokraatia instrumendid.

Sellel hilissügisel Venemaa poliitikaväljale sattunu kogeb ilmselt teatavat déją-vu’d, seda muidugi juhul, kui ta on piisavalt täiskasvanu mäletamaks nõukogude ajastu päraperioodi.

Nagu siis, on ka nüüd üks partei, kes on kõigi meie võitude juht ning suunaja. Selle partei liidrid on teadagi ainsad, kes seisavad kaljuna rahva hüvangu eest. Televisioon ja ajakirjandus on aga kollektiivsed agitaatorid ning propagandistid.

Nagu ka siis, poetub sellest monoliidist aeg-ajalt läbi üht-teist taunitavat. Kord näitavad ajakirjanikud võimude kiuste keelatud filmi oligarhide inimlikust näost; kord heidetakse kuskilt tagaridadest riigi esimese mehe näkku süüdistus ebademokraatlikkuses; kord kuulutavad õiguskaitsjad arreteeritud ärimehe millegipärast südametunnistuse vangiks. Kõigeks selleks on aga võimuparteil (loe: ausatel tööinimestel) ammu valmis vastulöök. Nii nagu vanastigi, tembeldatakse õiguskaitsjad TV-ekraani vahendusel Lääne sabarakkudeks. Ja auväärt rahvasaadik teatab avalikkusele: «Misasja, Hodorkovski ja meelsusvang?! Miks nad ei nimeta meelsusvangideks siis kõiki neid inimesi meie riigis, kellele makstakse kerjusepalka? Nemad on ju tõelised meelsusvangid!»

Propaganda aitab

Räige telepropaganda koorma all hakkabki Vene reakodanik uskuma suisa ilmvõimatuid asju. Ta hakkab uskuma, et kõigis Venemaa hädades on süüdi rikkad, juudid, tshetsheenid, ka Lääs. Ja see on alles algus.

Propaganda tõeliseks triumfiks võib pidada rahvaküsitlust, mille kohaselt suurem osa küsitletutest kinnitas, et valimiseelsetes teledebattides esines kõige paremini Kremli partei Jedinnaja Rossija (Ühtne Venemaa), kes aga nendes väitlustes üldse ei osalenudki!

Erinevus praeguse Venemaa ja hilise Nõukogude Liidu hetkeseisudes on siiski olemas. Ja nimelt selline, et peamiseks riikliku propaganda ja administratiivse turmtule sihtmärgiks on valitud… kommunistlik partei!

Selle jaoks, kes oleks ette hoiatamata paisatud kusagilt nii umbes 1985. aastast meie ajastusse, oleks päris põnev ja üllatav kuulata, millisel moel antakse nuga (kui pruukida vene nüüdisaegset poliitkeelt) kommunistidele - ja seda nende enda relvaga.

Seadnud esmasihiks põrmustada suurima populaarsusega Venemaa partei (kommunistlik), on Kremlile muidugi selge, et kommunistidest valijatega saab töötada vaid madalate instinktide tasemel. Seega otsustati välja käia natsionalismikaart.

Teisedki parteid võtsid lausa maniakaalse valmidusega pakutud mängureeglitest kinni. Tulemuseks see, et nii nagu ka nõukogude ajal paiskusid Venemaa teleekraanidele saagad sellest, kui hea on olla venelane ja kui suur on ja kui suureks jääb Venemaa.

Mõned Kremli esindajad leppisid isegi kokku üleskutses taastada Nõukogude Liit - mis sellest, et see loosung räägib vastu ametlikele doktriinidele. Ja isegi paadunud läänemeelsetena tuntud poliitikud parempoolsete jõudude liidust on hakanud rääkima mingi liberaalse impeeriumi loomisest.

Natsionalismi tõus

Aga Venemaal eksisteerib kummaline seaduspära: kord ametlikul tasemel välja öeldud poliitilised ideed hakkavad varsti oma elu elama ning muutuvad mõne aja pärast doktriiniks. Mitu korda on Vene politoloogid Läänt rahustanud: meie liidrite teravad avaldused on mõeldud ennekõike sisemiseks kasutamiseks. Aga aina sagedamini on võimu soositud propagandalainete harjale kerkinud just sellised poliitikud, kes tõepoolest sääraseid seisukohti jagavad. Ja just nemad asuvad mõne aja möödudes dikteerima Venemaa riiklikku poliitikat.

Nii juhtus enam kui üks kord Jeltsini ajal. Ja just seetõttu sai Venemaa endale Putini totalitaarse režiimi. Venemaa võim usub vene natsionalismi džinni pudelist välja lastes, et džinn hakkab just nimelt tema korraldusi täitma. Asjatu lootus!

Žirinovski uskumatult kõrge reiting ja Rodina bloki natsionaalpopulistide küllalt tõenäoline valimisedu on murettekitavad märgid. Totalitaarsusega kaasnev ühiskondlik apaatia võib kaasa tuua täiesti aimamatuid tagajärgi.

Oma valitsemisajal lõi Vladimir Putin Venemaal totalitaarvõimu struktuuri. Pühapäevased duumavalimised tõestavad seda. Kuid võib juhtuda muidugi sedagi, et sedasama struktuuri oskavad varsti ära kasutada hoopis uued inimesed - hoopis teistsuguse säraga silmis.