100 aastat «Kirsiaedu»

Tänase leedu teatri tähtnime Eimuntas Nekroshiuse sügisel Moskvas esietendunud «Kirsiaed» lõpetas lavastaja isikliku tshehhoviaana. Nüüdsest on tema biograafias kõik Tshehhovi viis «põhinäidendit».

Mäletatavasti avas Nekroshiuse «Othello» kaks kuud tagasi festivali «Draama» (tema koduteatri Meno Fortase esituses), Shakespeare ja Tshehhov ongi pikemat aega olnud tema põhirepertuaariks.

«Kirsiaia» puhul oli tegemist Nekroshiuse naasmisega õpingutelinna Moskvasse (lõpetas 1978. aastal GITISe), peaosades Venemaa teatri- ja kinotähed, sekka mõni debütant (osalised leiti konkursiga).

Meno Fortase ja Stanislavski fondi egiidi all sündinud lavastus on kahekordselt tähtpäevaline: tänavu täitub sajand «Kir- siaia» esmalavastusest Moskva Kunstiteatris, tuleval aastal sama palju Tshehhovi surmast.

Märksõna «sada aastat» pole siin muidugi pelgalt kroonulik daatum paberil, vaid vägagi sisuline haak tänasesse. Räägivad ju Tshehhovi tegelased pidevalt elust saja, kahesaja, kolmesaja aasta pärast.

Nekroshiuse Eesti-retseptsioon on olnud hetilik. Paarikümne aasta eest leiti leeduka esimestest tähelepanu äratanud töödest («Pirosmani, Pirosmani» jt) kadestamist väärt kreatiivset metafooriteatrit (kas mitte ka meie oma 1960/70ndate teatriuuenduse jätkumist puhastunud kujul?).

1995. aastal Tallinnas nähtud «Kolm õde» tekitas aga vastuväiteid oma rämeduse-madalusega, kujundite ekspluateerimisega teksti arvelt.

Kuuetunnine tükk

Ka hiljutise «Othello» vastukajad olid jahedad: vastutustundetu ümberkäimine lavaajaga, tüütuseni kulunud vahendid, leige mängunivoo. Pärast viietunnist etendust valdas vaatajat totaalne kurnatus.

Ses mõttes hakkas «Kirsiaed» kompima juba inimvõimete piire. Tükk vältab kuus tundi, kusjuures varemalt nii tekstiaher Nekroshius pole seekord kärpinud ainsatki rida.

Kuid ometi mõjub see kamakas lava-aega mitte pealesunnitud kohustusena, kuivõrd - haakudes näidendi fiktsionaalse maailmaga - muutub peaaegu et metafüüsiliseks kategooriaks: tulgu juba mingigi lahendus selle kirsiaia saatuse kohta, lõppegu agoonia!

Nekroshiuse mängud

Muidugi on säilinud Nekroshiuse kaubamärgiks kujunenud «mängud» (metafoorid, kujundid). Mõned neist üsna üheselt dekodeeritavad - Ranevskaja sõidutatakse sisse saja-aastasel kapil lebavana ja maetakse «elava laibana» lillede alla, naistegelaste arutu-pikk, väljapääsu otsiv jooksmine mööda lavadiagonaali.

Mõni kujund aga üsna «ujuva» tähendusmahuga: Anja ja Varja hüppavad ringi, ees paberist jänesemaskid, kuni Sharlotta nad «mängult» maha laseb, viimases vaatuses ilmuvad «reisipagasina» veidrad paberist silindrid ja koonused, mis känkraks kokku volditakse.

Või ülipentsik, kuid kindlalt mällu vajutuv finaal: ees Firss, taamal kogu tegelaskond jänesemaskides, rivis peenikeste puurootsude vahel. On ka ootamatuid psühholoogilisi lahenduskäike: Ranevskaja ja salapärase Teekäija kohtumisel elustub midagi nende ühisest (?) minevikust.

Pole saladus, et Nekroshiuse Tshehhovi-lavastustele on süüks pandud vene rahvuse diskrimineerimist. Võib aimata, miks. Selles maailmas puudub poeesia, hingesuurus, empaatiavõime, siin toimetavad tühised, karikatuursed inimputukad.

Vaid kahele tegelasele, Jevgeni Mironovi Lopahhinile ja Inga Strelkova-Oboldina Varjale, on Nekroshius «kinkinud» eneseteadvustamise, olukorra adekvaatse tajumise võime.

Siitkaudu tekkis ka samastumisvõimalus vaatajale. Võimalus mõelda tegelaste üle, kellega inimkond on veetnud juba terve sajandi.

Maailmateater Moskvas

Anton Tshehhovi «Kirsiaed»

Meno Fortas (Leedu) ja Stanislavski-nimeline Rahvusvaheline Fond; esietendus Moskvas septembris 2003. Lavastaja Eimuntas Nekroshius. Kunstnik Nadežda Gultjajeva.

Osades Ljudmila Maksakova, Vladimir Iljin, Jevgeni Mironov, Aleksei Petrenko, Inga Strelkova-Oboldina, Igor Gordin, Irina Aleksimova jt.