Eesti ühiskond vajab uut arengumudelit

Raivo Vetik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Inimarengu aruande üldine järeldus on, et süvenevad pinged võivad viia plahvatuseni, nõnda oleks mõistlikum valida reformide tee, kirjutab Raivo Vetik.

Sotsiaalne ebavõrdsus kasvab

Eesti inimarengu aruande 2003 peamiseks sõnumiks on väide, et Eesti ühiskond vajab uut arengumudelit, mille olemuse võtab kokku sõnapaar «inimnäoga kapitalism».

Uue mudeli eesmärgiks on majanduskasvu seostamine inimarenguga ning tekkinud sotsiaalsete pingete leevendamine. Kuigi ühiskond on objektiivselt nihkumas suurema konfliktsuse faasi, puuduvad senise mudeli raames efektiivsed mehhanismid selle juhtimiseks.

Konflikti kanaliseerimine

1990ndatel pehmendas sotsiaalset konflikti asjaolu, et ühiskond tervikuna seisis uue väljakutse ees ehitada üles turumajandus ja demokraatia. Hiljem lisandusid neile ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Need olid n-ö suured narratiivid, mis ühendasid enamikku ühiskonnas ning mille nimel oldi nõus ka püksirihma pingutama.

Pärast suurte eesmärkide saavutamist sotsiaalse konflikti struktuur muutus. Esiplaanile kerkisid igapäevaprobleemid ja nendega seotud erihuvid, mis lõid vajaduse ka uue poliitika järele. Metafoor «kaks Eestit» võib meeldida või mitte, kuid selle taga olev probleem - üliterav majanduslik kihistumine ja sellest tulenevad sotsiaalsed vastuolud - iseenesest ei kao.

Kõige valusamalt väljenduvad uued sotsiaalsed probleemid perekonna ja lastega seotud valdkondades. Perekond täidab ühiskonnas kolme põhifunktsiooni: järelkasvu kindlustamine, lastele sobiliku kasvukeskkonna loomine ja nende esmane sotsialiseerimine. Rahvastiku vähenemise teadvustamise kontekstis räägitakse praegu peamiselt sündimuse suurendamise vajadusest.

Samas elab suur osa juba olemasolevatest lastest vaesuses, tõuseb koolist väljalangevus ja narkosõltlaste arv, kasvab alaealiste kuritegevus. Uuringud näitavad, et umbes 80% noorsoopolitseis arvel olevaist lastest on probleemse peretaustaga. Noortevangla asukate peretausta analüüsist selgub, et vaid napp kolmandik neist on kasvanud kahe vanemaga peres.

Hulkuvate laste puhul on 80% juhtudest probleemid saanud alguse kodust. Laste turvakodu korduvklientide kaardistamine on näidanud, et üldjuhul pärinevad need lapsed peredest, kus on tegu alkoholismi, vägivaldsuse või vaimse tervise probleemidega.

Inimarengu aruandes tõdetakse, et Eesti sotsiaalne keskkond on paljude laste jaoks sõna otseses mõttes mürgine. Seepärast tekitabki küsitavusi valitsuse perepoliitika, mis ilma eelneva kompleksse sotsiaalteadusliku analüüsita keskendub ainult ühele perekonna funktsioonile. Kui siiani käsitleti majanduse arengut kui asja iseeneses, seostamata seda ühiskonna kui tervikuga, siis nüüd tehakse sama sündimusega.

Kaks arenguteed

Üks võimalus edasi minna on valida «inimnäoga kapitalism». See tähendaks liikumist senisest oluliselt sotsiaalsema arengumudeli suunas ning «nähtamatu käe» mõju piiramist.

Teine võimalus on jätkata senist turufundamentalismi ning loota, et majanduse edenedes kaovad ka sotsiaalsed probleemid iseenesest. Sellise lähenemise puhul eeldatakse, et inimese väärtust mõõdab ainult turg ning inimese edukus turul sõltub ainult temast endast. Sellises skeemis ei ole kohta hoolivusel ega usaldusel.

Kuigi mõlemad eeldused on väärad, suunab «nähtamatu käsi» paljuski sotsiaalse alusega probleemide lahendamise üksikindiviidi õlule. Paraku see paljudel ei õnnestu ning tulemuseks on toimetulekuraskuste ning psüühiliste pingete kanaliseerumine alkoholismis, narkomaanias, kuritegevuses jt hälvetes.

Selles kontekstis analüüsitakse inimarengu aruandes ka Eesti riigi poliitikat. Näiteks selgub, et alkoholi tootmine ja tarbimine suureneb Eestis seitsmepenikoorma sammudega. Viina müük kasvas aastatel 1999 kuni 2002 88%. Eestis tarbiti 2000. aastal 7,6 liitrit, 2001. aastal 8,4 liitrit ja 2002. aastal 10,3 liitrit puhast alkoholi inimese kohta. Alkohoolsete jookide jaekäive koos tubakatoodete müügiga ulatus 2001. aastal 2,4 miljardi kroonini, kasvades aastaga 9,1%. 2002. aastal laekus alkoholiaktsiisi iga maksumaksja kohta 895 krooni. 2003. aastal on planeeritud alkoholiaktsiisi laekumist 1,24 miljardit krooni.

Toodud arvud lubavad järeldada, et Eestis on tegu riiklikult planeeritud investeeringuga alkoholismi kui sotsiaalsete probleemide leevendajasse ja riigieelarve turgutajasse. Seega pakub «nähtamatu käsi» sotsiaalpoliitika asemel kärakat.

Teine ühiskonna allutamise strateegia on sisendada, et turufundamentalism loobki parima võimalikest maailmadest. See diskursus paralüseerib mõtlemisvõimet nii tugevalt, et paljude inimeste tegelikud huvid ja eesmärgid jäävad poliitilises protsessis üldse sõnastamata, rääkimata konfliktini jõudmisest.

Sotsiaalsuse kadumine

Nende valikuid juhib infotainment, milles poliitika, reklaam, lõbustus ja populaarteadus sulanduvad ühtseks meedia poolt konstrueeritud infomassiiviks. Ühiskonna arengu loogikat asendab meedia toimimise loogika, milles mass muutub vaikivaks enamuseks. Kaovad erinevused klasside, parteide, kultuurivormide, meedia ja reaalsuse vahel. See tähendab sotsiaalsuse kadumist.

Selle tulemusena kanaliseerub rahulolematus poliitikaga mitte selle mõjutamise püüdes, sest poliitikast ei ole võimalik enam aru saada, vaid üldises minnalaskmises. Võib muidugi lohutada, et see vähendab sotsiaalset konfliktsust, kuid kainem analüüs näitab, et veelgi enam ka ühiskonna elujõudu.

Aruande üldine järeldus on, et süvenevad sotsiaalsed pinged võivad viia plahvatuseni. Ilmselt oleks mõistlikum valida reformide tee. Sellenimeline partei on meil ju olemas?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles