Mees pudeli, totsi ja kirjutusmasinaga

Kolm Bukowski teost on meilgi hinnatud kraam. Miks? Sest need on köitvalt kirjutatud ja ütlevad alkoholi, naiste, vaesuse ja meie sisesaasta kohta mõndagi tabavat. Karmi kirjanduse ühe alustala moodi tegelasi on Eestiski - Kender ja Sauter on teda sobivalt tõlkinud. Kultus toimib.

Sounesi raamat kaalub rikkaliku materjali abiga müüdi ja tõeluse vahekorda. Kuidas Buk selliseks sai? Lapsepõlv oma karistuste ja isoleerituse tundega määras nii mõndagi.

Majanduskriisi luuseriajastul ilmnes eeskuju, mille järgi Charles end ja oma teoseid seada püüdis: «Ta imetles karme ja tugevaid mehi, alates kirjanik Hemingwayst ning lõpetades džokide ja poksitshempionidega.» (lk 26).

Ta oli küll turske, kuid elu ja ideaali kattumatuse tunnistuseks on kas või see, et sõjaväest vabastamisel oli ta diagnoosiks «äärmine ülitundlikkus» (lk 35). Dilemma lahenduseks sai pudel. Alkoholismi on tihti peetud eneseküllaseks valu tuimastamise vormiks.

Kuid Buk leidis sealt elu- ja loomevabaduse, suutis selle teema omal macholikul ja ühiskonnakriitilisel moel avaraks kirjutada. Võib isegi öelda, et temast sai parim, mis joomamehest tulla võis.

Kõigega nihkes

Sounes ei romantiseeri oma kangelase prassinguid ja praalimisi. Ta suhtub neisse empaatiaga, murendades kirjanikku puutuvaid müüte siiski avastaja mõnuga. Teiseks Buki elu sõlmküsimuseks olid muidugi naised.

Ses vallas hilja alustanud (esimene armuke alles 27selt) mehe kohta kehtib vanasõna «alul ei saa vedama, pärast ei saa pidama». Või nagu sõnas üks ameerika kriitik: «Bukowski elu muutus Quasimodo omast Casanova omaks.»

Tundub, et lai tädirand ravis teda lapsepõlve traumadest ja isekusest tasapisi tervemaks. Ta õppis neilt ning sai peale muu värvikaid süžeid, nagu romaanist «Naised» lugeda võib. Bukiga suhelnud naiste mälestused toovad välja nii romantismi kui seapeetliku shovinismi ilminguid mehe elus.

Ajalooliselt on põnevad veel raamatus leiduvad sissevaated ameerika 60ndate underground-kultuuri. Naiselike pilves hipidega ja homodest biitnikega mees eriti ei klappinud, kuid konfliktid olid kõnekad.

Teda ennastki peetakse vahel biitnikuks, kuid kohasemad mentorid oleksid pigem John Fante, Henry Miller ja kaaslased briti angry young men. Üldse tundub, et ta elas kõigi aegade üldvaimsusega pidevalt nihkes. Aga pani tähele olulisi pisiasju, hääli kõrtsides, slummides ja hipodroomil, mis polnud vähem tõesed kui popkultuuri poolt pakutu.

Ta algne väljund oli põrandaalune press. American dream’i osaliselt netti kolinud lammutajad alustavad nõnda tänagi. Üks uus tahk, mis raamatus ilmub, on Bukowski kui luuletaja, rohkem kui 30 raamatu autor.

Ta lihtne ja lõikav vabavärss on maailmas proosaga pea sama mõjukas. Näiteks soome poeeti Tapani Kinnuneni võib lausa B. pojaks pidada. Nappide ridadega tunnistused ja salvamised on tihti pagana head. Paremik vääriks tõlkimist. Ja nende taga, nende seoses ennasthävitava eluga viirastub dekadentliku poeedi vari. Mudel, mis on veidi kujundanud temagi enesetõlgendust.

«Mu südames on sinilind, / kes tahab välja / kuid mina olen tema jaoks liiga karm / ma ütlen, jää siia / ma ei näita / sind kellelegi» räägib üks ta luuletus. Osa varasemat ülbitsemist, püüdlikku ropendamist (lk 181) ja sentimendist hoiduda püüdmist ongi selle sinilinnu peitmise jäljed.

Tunded olid Bukil kahtlemata olemas, muserdatud ja afektiivsed, aga teisal ka pehmed, nagu viitavad tema tütre mälestused, südamlikud erakirjad ja armastus klassikalise muusika vastu.

Shovinistlikkus oli lihtsalt tema pahupool. Ja Buki puhul ei tohiks unustada huumorit, mida kumab läbi ka biograafiast.

Tegelasena on varane Bukowski kahtlemata huvitavam. Raamatu lõpupool, kus edu käes, on suht sisutühi. Pärast eluraju jäi ikkagi veel kirjutamine.

Elu kui seebikas

See punane niit, päästev ja sööstuline tegevus, mida ta purjus peaga masina klahve rünnates kuni äravajumiseni jätkas ja mis arvuti tulles uut hoogu sai. Inimsuhted said pihitud ja selgitatud nendel ta sadadel lehekülgedel.

Kuid harva elus tehtud tegudena. Kirjanikuna ei vaidlusta ma midagi tema kirjutatust. Inimesena küsiksin: kas ei saanuks toime tulla vähemate inimeste ja sellevõrra suurema süvenemisega? Praegu meenutab Buki elulugu kaootilist, näota kõrvaltegelasi täis tuubitud seebiooperit.

Selles leidub pikantseid ja võluvaid seiku, kuid hädas ja kuulsuses jääb põhipaatoseks siiski: «enamik inimesi pole sittagi väärt» (lk 44). See on nii tüütult sarnane moehullu teismelise maailmavaatega, et paneb küsima, milline olnuks täiskasvanud, salliv Bukowski.

Osaliselt vastab sellele ta teoste paremik. Ja raskused väänavad enamikku meist. Taas on me ees tihti esinev paradoks - väljapeetud elu ja loomingut korraga ei saa. Aga kui väga tahta?

Raamat

Howard Sounes

«Charles Bukowski: pöörase elu rüpes.»

Tõlkinud Katrin Kiik ja Tuuli Seinberg.

329 lk. Tänapäev, 2003.

Tagasi üles