René Eespere teede ristumispaigas

Helilooja René Eespere lõpetab sel aastal viiekümneseks saanud «kuldsete viiekümne kolmandate» muusikuplahvatuse. 14. detsembril, tema 50. sünnipäeval, on tulekul autorikontsert.

Kas helilooja jaoks on paremaid või halvemaid aegu või ikka ainult hetk, milles viibime praegu?

Ma ei arva, et on paremaid ja halvemaid aegu. Kui elad jäämägede vahel, siis seal võib-olla ei ole mõtet tegelda loominguga. Väga kunstilembene pole ühiskond kunagi olnud, kunstidega on tegeldud kas teiste armust või teiste meeleheaks.

Kunstirahvas on ka küllalt isekas, nad oskavad igast asjast ja igalt ajalt teatavat profiiti lõigata, ajavad lõpuks ikka oma asja ja ülikud oma. Kõige parem on see, kui nad saavad rahulikult koos eksisteerida.

Kuidas tallasite sisse oma tee sadade juba loodud radade vahelt?

Mis asi on see oma tee? Ja kas ma seda leidnud olen... Olen ju kogu aeg käinud oma teed. Minu tee tegeleb inimesega, selle maailma kahe kõige olulisema asja - sünni ja surmaga. Aeg muudab vormi, aga põhilaad jääb.

Olen selle põlvkonna produkt, kelle noorukiaega valitses rock. See maailm jättis minusse oma jälje. On elemendid, mida ma kasutan täpselt samamoodi nagu seal - kas või kontrastiprintsiibid. Oma barokilembelisust olen ise rõhutanud, aga kriitikud pakuvad välja hoopis muid asju, mida ma tegelikult ei ole silmas pidanud.

Järjest enam veetleb mind ka periood enne barokki. Näiteks pühapäeval kõlavast «Invocatio’st» kostavad gregooriuse koraalile viitavad intonatsioonid ja printsiibid.

Mingil ajajärgul oli ka impressionismi periood minu elus, siiani pean väga tähtsaks üldkõla ning tämbrite kasutamist ja eksponeerimist.

Minimalismi maailm on täpselt samamoodi esindatud, kuigi ma ei nimetaks seda minimalismiks. Eesti folklooriga on minu puhul paralleele tõmmatud - oli periood, kus ma selle üle sügavalt mõtlesin, siis sündis ka ballett-rituaal «Kodalased».

Nüüdismuusikas on suundi, mis liiguvad äärmise keerukuse poole. Kas kuulaja jaoks on see liig?

Tänapäeval tegelevad heliloominguga paljud targad inimesed, kes on saanud väga hea matemaatilise hariduse ja naudivad tööd laua taga. Nende partituur, eriti kui seda vaadata arhitekti pilguga, on ülikeeruline konstruktsioon. Aga väga vähe on neid esitustulemusi, kus tõesti mängitakse nii, nagu see on kirja pandud.

Heliloojad ei suuda seda kontrollida. See tõendab veel kord, et igal asjal on tõesti mingi piir. Juhul kui oled ise väga konstruktivistlik, on seda ka tulemus, ja seda konstruktsiooni ei suuda keegi ilma noodita jälgida. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. Vahendeid valides sa käivitad programmi, kuidas publik teost vastu võtab.

Millised on neist teie enda armsamad teosed?

On teoseid, mis on esimese sõõmuga kohe välja tulnud ja jäävadki säärasesse olekusse, sul pole tarvis midagi muuta. Selline on pühapäevase kontserdi avalugu «Trivium». Seal tulevad lavale kolm muusikut, esitavad oma partii, mis algab ja lõpeb ise ajal - nagu inimeste elugi.

Mingil ajal nad kohtuvad, moodustavad kooslusi ja naudivad seda koosolemist, aga see kõik on ajutine. Igaüks lõpetab ise ajal ja läheb tegelikult ikkagi oma teed. Lugu on pühendatud mu isale. Ta oli mulle väga oluline ja lähedane.

1991. aasta, mil see lugu on kirjutatud, oli mulle väga segane ja raske. Sain teada isa haigusest ja seda, et tal on ainult pool aastat elada jäänud. «Trivium» tähendab ristteed, kolmikristi. Isa oli sellises staadiumis, et oli küll olevikus, nägi seda, mis ootab teda tulevikus, ja vaatas minevikku. Ta oli teede ristumispaigas.

«Triviumist» on kujunenud mu kõige menukam lugu, seda on palju plaadistatud. Viimase kuu jooksul näiteks Norras ja Saksamaal.

Milline on teiste kontserdil mängitavate teoste isiklik taust?

«Concerto ritornello» on vanast ajast, 1980. aastast, minu võib-olla esimene tõsiseltvõetavam teos. Olin just 1979. aastal Moskvas assistentuur-stažuuri lõpetanud ja see oli esimene õpetajatest ja koolidest vaba töö.

«Invocatio» sündis nii, et lugu oli valmis ja Anne Lill kirjutas valmis muusikale ladinakeelse teksti. Ta sai sellega hiilgavalt hakkama ning tuli sinna oma väga isikliku mõõtmega juurde.

Kirjutasin sinna sisse ühe idee, mis on mind pikka aega saatnud ja pärit Kafka lühinovellist «Seaduse ees».

Mees jõuab värava ette, mida valvab valvur. Keegi ei lähe sisse ega tule välja. Mees jääb ootama. Nii veedab ta terve oma elu värava ees ja kui ta viimane tund on käes, hakkab valvur väravat kinni panema. Värava ette jõudnu uurib: ma olen terve elu siin olnud, aga keegi ei ole sisse ega välja käinud. Valvur vastab: sellest ei saanudki keegi sisse ega välja käia, see värav oli ainult sinule.

Milline teos on kõige lähemal teie autoportreele?

Kolm teost kavas on uued. «Concerto flato», kirjutatud viimaste eesti muusika päevade jaoks, siis veel «Mater rosae», mõistukõne roosist, pühendatud mu emale. Ja kahe dramaatilise loo - «Invocatio» ja «Concerto flato» - vahele oli tarvis kirjutada midagi rahulikumat.

See on «Cantus» - lihtsalt laul, seotud paljude asjadega, mis kerkivad pinnale, kui vaatad sel aastanumbril iseenda sisse.