Internet nimega Eesti

Linnar Viik ja Ivar Tallo selgitavad, miks Genfi infoühiskonna foorumil just Eestit esile tõsteti ja mida saaksime teha selle heaks, et meie tehnoloogiline ja innovatiivne areng ei pidurduks.

Möödunud nädalal Genfis toimunud ülemaailmne infoühiskonna foorum näitas väga selgelt, et praeguseks on infotehnoloogial põhinevale arengule hakatud mõtlema praktiliselt kõigis maailma riikides. Uus «glokaliseerumise» laine - kuidas globaalseid teadmisi ja tehnoloogiat oma kohalikes riiklikes huvides kasutada - on alles algamas, kuid selle mõju on juba näha.

Viimase kahe aasta jooksul on kõigist maailma uutest telefoniliinidest üle poolte lisandunud juurde Hiinas, sinna on ka lisandunud iga neljas uus mobiiltelefoni ning iga viies internetikasutaja. Läbimüügilt hakkavad India, Brasiilia ja Venemaa saavutama Euroopa Liidu kogumahtu. Üle 1000-protsendise tempoga kasvab internetikasutajate arv Aserbaidžaanis, Usbekistanis, Pakistanis, Liibüas - riikides, kust kasvu kõige vähem on osatud oodata.

Olukord on paradoksaalne - maailma kiiremini kasvavad tehnoloogiaturud on arengumaad ja vaesed riigid, tehnoloogia tarnijad on aga endiselt kõrgelt arenenud riikides. Parafraseerides väidet «kliendil on alati õigus», on oodata, et huvide konfliktid, mis ka Genfis lõkkele lõid, annavad vaesematele riikidele interneti regulatsiooni ja tehnoloogiatele ligipääsu teemadel senisest tugevama hääle.

Heaolu läbi interneti

Lisaks tehnosiirdele on teiseks oluliselt elavnenud valdkonnnaks saanud infoühiskonna teabesiire - tehnoloogiate kasutusele võtmisega kaasnevate muutuste pööramine heaolu kasvuks. Möödunud nädalal esitletud rahvusvaheline infotehnoloogia uuring nimetas vaid nelja riiki, kes on olnud suutelised «üle oma varju» hüppama ehk kasvatama märkimisväärselt oma konkurentsivõimet ja heaolu infotehnoloogia rakenduste abil - India, Eesti, Singapur ja USA. Kui varem on samas uuringus Eesti e-valitsuse tegevusprogrammi hinnatud maailmas edult viiendale kohale, siis tänavu on eriliselt esile toodud meie seadusruumi ja muude regulatsioonide olulisus, andes meile Soome ja Hongkongi järel maailmas kolmanda koha.

«Kui internet oleks riik, kutsuksime teda Eestiks,» tõi Genfis Eestit eraldi esile üks peakõnelejaid, Mark Malloch Brown ÜRO Arenguprogrammist. Eesti senises edus tuuakse seejuures esile just fakti, et oleme muude riikidega võrreldes mitu korda madalamate IT-investeeringutega elaniku kohta saavutanud kõrge internetirakenduste taseme. Eesti kogemus infotehnoloogial põhinevate arengueelduste loomisel on hinnatud ja kasulik väga paljudele.

Tee välisturgudele

Mida siis teha, et me kujunenud positiivses rahvusvahelises foonis suudaksime nii oma eeldatavat rolli rahvusvahelises koostöös täita kui ka ise sellest koostööst enesele edasist arengukiirendust saada?

Esmalt tuleb oma senist kogemust paremini süstematiseerida. Me ei saa tihti isegi aru, kui oleme rahvusvahelises mastaabis millegi eduka või unikaalsega hakkama saanud. Vähe sellest - me pole tihtipeale suutelised isegi oma asutuste eelarvete vahel piisaval määral seoseid nägema ning analüüsima erinevate algatuste mõjusid. Põhjused ja tagajärjed on enestegi jaoks segamini.

Eestis on nii valitsus, erafirmad kui vabaühendused loonud mitmeid selliseid IT-arengu kogemusi, mida võib eduga välismaale demonstreerida. Eraldi võetuna on paljud IT-lahendused ka liiga tehnilised, kui neid aga selgepiirilisteks infoühiskonna toodeteks kokku pakkida, võib erinevatel turgudel edu oodata nii ID-kaarti ja sellega kaasnevaid teenuseid, x-teed, mobiilparkimist kui kas või oskust era- ja avaliku sektori koostööd «Vaata maailma» sarnaselt organiseerida.

Firmad ei julge üksinda välisturgudele minna, sest küllalt on kõrvetada saadud. Paljude firmade Lääne omanikud ei suuda aga uskuda, et Eestil võiks olla midagi tõsist öelda ja seetõttu jäetakse nende firmade siinsete juhtide signaalid tõsise tähelepanuta, sest need ei lähe rahvusvahelise ettevõtte üldiste arengustrateegiatega kokku.

Kuidas edasi?

Ainsaks tõsiseks võimaluseks on teha tihedamat koostööd kodus ning kasutada senisest aktiivsemalt ka riigi välispoliitilist ressurssi IT rahvusvahelisemaks muutmiseks. Meie välismajanduspoliitika peab olema väga selgelt suunatud Eesti IT-lahenduste tutvustamisele ja Eesti IT-firmadele uute turgude leidmisele.

Rahvusvahelises kootöös on taasiseseisvunud Eesti osalenud eelkõige läbi formaalselt saadud «hääleõiguse» ÜRO, Euroopa Nõukogu ja muude organisatsioonide täievolilise liikmena. Õigus kaasa rääkida on üks asi, kuid see, et sind kuulataks ja kuulda võetaks, on hoopis teine asi. Valdkond, kus Eestit on hakatud kuulda võtma, on just infoühiskonna arendamine ja meie positiivne «rahvusvaheline jalajälg» on suur.

Vähem kui kahe aasta pärast tulevad maailma liidrid kokku Tunises, et möödunud nädalal käivitatud uuele koostööplaanile vahekokkuvõtet teha. Need kaks aastat saavad eraldi lakmuspaberiks ka Eesti võimekusele teha riigisiseselt koostööd oma oodatud rahvusvahelise rolli täitmisel. Me ei saa olla võrdselt head paljudes valdkondades, me oleme selleks liialt väikesed. Meie ainuke võimalus on lisada hagu sellesse lõkkesse, mille oleme suutnud põlema panna.