Igasuguste kunstivaldkonda puudutavate aastakokkuvõtete tegemisel takerdume ikka tollele vanale hoiatusele: ilu ei panda padaje. Meil pole mõõdustikku, mille alusel pingeridasid koostada. Kirjanduse puhul on iga autori raamat tähenduslik esmalt autorile enesele, siis konkreetsele lugejategrupile ning nende üleselt ka kultuurile tervikuna. Tähendust tervikule peamegi järgneva loo puhul ennekõike silmas.
Aasta: Kirjandus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanduse mõõtkava
Iga kirjandust valitseb mingi ainult temale iseloomulik mõõtkava. Eesti kirjanduse puhul võiks selle alati abstraktse tähendusliku skaala põhijaotused olla lihtsalt suur väike võõras. Kas aasta või kümnendi jaotuses saame nende märksõnade alla asetada tähtsamad ja kirjanduses erinevaid funktsioone evivad teosed. Põhimõtteliselt võib sel juhul välja tuua kolm-neli teost, mida iseloomustab see, et nad loovad uue seniolematu kirjandusliku grammatika või jätkavad mingit enda poolt kunagi kehtestatud diskursiivset kirjutusviisi. Väike või noor kirjandus asetub maastiku ühte äärde, suur ja kõikenäinud autor seisab monumendina keskel. Teisest äärest ähvardab mingi võõras kirjandus, mis peab dialoogi väikse ja suure kirjandusega.
Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka olukord, kus need kolm omadust koonduvad ühte teosesse. Julgeks näitena välja pakkuda 1990ndate alguses ilmunud Emil Tode romaani «Piiririik ». Konkreetselt täidavad sel aastal sellise kolmikjaotuse järgmised teosed-autorid: Erkki Luugi «Ornitoloogi pealehakkamine», Jaan Krossi mälestusteraamat «Kallid kaasteelised» ja Nikolai Baturini «Kentaur». Viimasele, võõra-kategooriale kandideerib koos Baturiniga siinkirjutaja arvates ka Jaan Unduski näidend «Quevedo».
Kange kolmik
Erkki Luugi kollase kaanega väiksemahuline ja mitmeid þanripiire hägustav raamat pälvis Betti Alveri debüüdipreemia. Võrdlemisi tagasihoidliku tasemega esikraamatute hulgast paistis see teos silma oma spetsiifilise kirjanduslikkuse, napi ja pingestatud väljendusviisi ning kontseptuaalsuse poolest. Sellist erakorralist vaimsust sisaldasid veel mõned teisedki tänavused teosed. Näiteks Mihkel Samarüütli proosakogu «Evol» skeptiline realism on Sauteri ja Kenderi samalaadiliste asjade kõrval saavutanud oma suveräänse tähenduse.
Vähem-on-rohkem laadis tehtud raamatutest jäävad meelde veel Kivisildniku 1990ndate teise poole luulet koondav «Päike, mida sa õhtul teed» või Tartu literaadi Kaspari kollane bagatellideraamat «Umma kumma». Massideni mittejõudva väikese ja kontseptuaalse kirjanduse erikujuks on ka Asko Künnapi «Ja sisalikud vastasid », mis ühtaegu nii hõrk luuleraamat kui raamatukujunduslik imevigur. Näib, et 1990ndate kirjanduse avangardis olnud tegijad on oma esialgse väljendusvajaduse rahuldatud saanud ning sel aastal jäi nende panus tagasihoidlikuks (v.a näit Kauksi Ülle ja Kristiina Ehin, põhimõtteliselt ka Kivirähk oma «Romeo ja Juliaga » ning vestekoguga «Vargamäe vanad ja noored»).
Detsembri alguses ilmunud Jaan Krossi mälestusteköide kuulub suurde eesti kirjandusse. Polegi tähtis, et tegemist ei ole puhtalt ilukirjandusliku teosega see on sümboolne kinnitus kirjandusliku ajaarvamise perioodidest, kultuurilisest identiteedist ja eesti kirjanduse järjepidevusest.
Lubatähed maailma
Jaan Kross, «rahvuse vanaisa » (Kalev Kesküla) on side omaaegse Eesti Vabariigi ja nõukogude aja kirjanduse ning inimeste eluoluga. Krossi varju jäävad sel aastal teised kunagi suurt ja ainsat eesti kirjandust teinud autorid: Mats Traat, Arvo Valton, Enn Vetemaa jt. Krossi varjus ilmub ka Rein Veidemanni «Lastekodu», mis mingite kindlate rõhuasetuste poolest on ju väga krossilik romaan. Eesti kultuuri kontekstis nii teemade, tegelaste kui keele poolest «võõrast» poetiseerivad Baturin ja Undusk. Kogu see võõruse temaatika on tegelikult taandatav tahtele osaleda dialoogis, kus siinsed arengud ja väljendusviis pannakse proovile kas erilise keelelise või temaatilise väljakutse poolt. Baturin on omaloodud autoriparadigmat järgides kirjutanud taas romaani, mis ulatub üle siinmaiste pisiprobleemide ja rähklemiste. Baturini tekst ulatub taas kord üle ka eesti keelest kui kirjanduse alusmaterjalist. Unduski sisseelamisvõime ühte või teise ajaloolise isiku mõttemaailma («Sina, Tuglas») ja ka näitekirjanikuoskus on pälvinud mitmemõttelist tagasisidet juba varem («Goodbye, Vienna»).
Näidendivõistlusel kõrgeima auhinnaga pärjatud «Quevedo » elustab barokiajastu hispaania vaimu.
Vaimu, võimu ja armastust nõudlevad-piiritlevad tegelased tollases kauges ajas ja riigis elustavad kummalisel kombel paljuski nüüdisaegset maailma ja mõtteviise. Need nn võõra-diskursusesse kuuluvaid tekste juba millegi vastu ei vahetaks! Need on selle kirjanduse lubatähed maailma, märgid eripärast ja võimekusest. Selle jaotuse alla kuulub muidugi ka tõlkekirjandus. Tõlked näitavad oma viljastavat mõju rahvuskeelsele ilmselt mõningase aja järel. Kuid Eco kaks romaani, samuti Grassi «Kammeljas» ja Barnesi «Maailma ajalugu 10½ peatükis» jt jõudsid eesti keelde just tänavu. Jätkuv trend on kõikvõimaliku subkultuurse ja meelelahutusliku kirjanduse ilmumine, mille hulgast tähelepanuväärset peab hoolega otsima. Indrek Hargla «Vabaduse kõrgem määr» oleks üks lugemist nõudev raamat.
Sellise kirjanduse olemus ongi teatud maatriksite või kirjutamisreeglite järgimine. Seal on rohkem väljatöötatud võtteid ja seda vähem loomingulisust.
Miks ma peaks väga lugema Urmas Espenbergi kirjandus olla tahtvaid raamatuid, kui võin lugeda ka Henry Millerit, mis ongi kirjandus. Nii et ses mõttes ei pea nendele tekstidele kirjanduslikus kontekstis eriti tähelepanu pöörama.