Detsembri algul TPÜ eesti kirjanduse õppetooli ja Kirjanike Liidu korraldatud Kreutzwaldi-konverents tõi esile mitmeid uusi lähenemisi Kreutzwaldile.
Uut- ja teistmoodi Kreutzwald
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettekandega «Kreutzwald ja eesti värss» esinenud professor Mihhail Lotman tõi Kreutzwaldi puhul paralleele Roland Barthesi teesiga «autori surmast». Autori taandumisest võib rääkida ka 19. sajandil.
Autor pole aga surnud, ta pole veel sündinud. Kreutzwald on tagasihoidlik, ennast taandav kuju. Uus eesti kirjandus algabki iseenda mahasurumisega, mitte autori manifestatsiooniga. Kreutzwald on tänapäevani jäänud «Kalevipoja» varju. Oleme harjunud sõnaühendiga Kreutzwald ja «Kalevipoeg», nagu Homeros seostub «Iliase» ja «Odüsseiaga».
Uusi tõlgendusvõimalusi esitas ka TPÜ professor Toomas Liiv ettekandes ««Kalevipoeg»: laen ja leek». Eepose alguses on juttu kandle laenamisest, Kreutzwald liisib soomlastelt kandle.
Teoses on peidus ka n-ö semiootiline lõks: Kreutzwald kirjutab Vene valitsuse vabastavatest armutiibadest. Sellest ida-orientatsioonist «Kalevipoja» puhul ei räägita. Ka ei ole kombeks rääkida Kalevipoja ebamehelikust kiljatusest enne surma ja sellest, et teda ei jäeta taevasse sõjakangelaste sekka, vaid saadetakse põrgusse tööle.
Eepose lõpus on juttu leegist, ettekandja esitas küsimuse, et mis leek see ikkagi täpselt on, mille põledes Kalevipoeg koju tuleb.
Eesti Kirjandusmuuseumis üleeile ja eile toimunud Kreutzwaldi-päevadel jätkus Kreutzwaldi taasavastamine ja ülelugemine. Mart Laar tõdes oma ettekandes «Kreutzwaldi ajast», et Kreutzwald ise polnud niivõrd ärataja, kuivõrd äratatu. Selleks ajaks, kui temas oli võidu saanud skepsis ja pessimism eesti rahva tuleviku suhtes, avastas rahvas nii «Kalevipoja» kui ka Lauluisa. Jüri Talvet rõhutas, et Kreutzwaldi eepos «Kalevipoeg» kuulub nn autorieeposte kaanonisse.
Ta tähendab eestlastele sedasama, mida maailmakirjandusele Vergilius. Kreutzwaldil tuli välja mõelda nii müüt kui ka luule.
Piret Viires tegi oma ettekandes ulatusliku sissevaate postmodernistlikku Kalevipoega, alustades Vetemaa Kalevipoja-travestiaga, peatudes seni vähe tuntud ja varjule jäänud Kalevipoja «töötlustel» (Unt, Ehin) ning lõpetades Kerttu Rakke «Kalevipojaga».
Marin Laak näitas, kuidas rahvuseeposest on saanud rahvusvaheline e-projekt, mis võimaldab «Kalevipoega» jälgida simultaanselt erinevates märgisüsteemides (tekstina, visuaalselt, auditiivselt).