Kas naine on naisele hunt?

Naisteäri käsitletakse maailma erinevates regioonides üsna erinevate nurkade alt. Prostitutsioonis võib näha sanitaar-probleemi - prostituudid kannavad «korralikesse peredesse» haigusi; naabruskonna heakorra probleemina - litsid vanurite silma all, kondoomid laste mänguväljakul; mõned riigid näevad seksiäris eelkõige illegaalset immigratsiooni või riigi jaoks saamata jäänud tulusid.

Põhjala kogemused

Põhjala regioonis, kuhu Eestigi mitmete ühiskonna arvamusliidrite sõnul hoogsalt suundub, nähakse prostitutsioonis eelkõige naistevastast vägivalda.

Seksi müümine ei ole meie põhjanaabrite käsitluses moraalitu samm või vabameelse ärinaise vaba valik, vaid valikute puuduse tagajärg - ebaõiglaste kultuuriliste, sotsiaalsete, majanduslike olude sund. Ebaõiglasi olusid püütakse siluda kannatava poole kasuks.

See tähendab riiklikke prostitutsiooni ennetamise kampaaniaid ning seksiärist välja tulla soovivate naiste rehabilitatsiooniprogramme. See tähendab ka ulatuslikke ja pikaajalisi arengukavasid naiste haridus- ja ametialaste võimaluste parandamiseks.

Eesmärgiks on tõsta naiste positsiooni ühiskonnas sel määral, et nad ei peaks mehi koduperenaiste või prostituutidena teenindama, et neil oleks tõsiseltvõetavaid alternatiivseid ellujäämisvõimalusi.

Tänaseks on ohvrikeskne vaatenurk prostitutsioonile kujunenud Põhjala riikide ametlikuks poliitiliseks seisukohaks. Aastakümneid tagasi seisid sellise probleemiasetuse eest eelkõige naisorganisatsioonid ning ühiskondlikult aktiivsed naised. Siit võib teha järelduse.

Et Eesti prostitutsioonikäsitlus areneks Põhjala arusaamade poole, peavad eesti naised mõtestama prostituute ühiskonna sotsiaalse ja majandusliku kihistumise ohvritena ning prostitutsiooni naistevastase vägivallana. Kas see on nii?

Selle nädala alguses tutvustasid Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi sotsioloogid Iris Pettai, Ivi Proos ja Helve Kase uurimusraportit «Prosti-tutsioon Eestis: sotsiaalsed riskid ja majanduslik surve».

Tõstaksin selle uurimuse tulemustest esile kaks tendentsi, mis seavad Põhjala naistesõbraliku käsitluse poole liikumise küsimärgi alla.

Kõigepealt rõhutaksin noorte, kõrgelt haritud, majanduslikult iseseisvate naiste grupi suurt toetust bordellidele. Tegu on edukate naistega, kes on vaatamata ametialasele soolisele segregatsioonile ja naiste meestest kolmandiku võrra madalamatele palkadele tõestanud oma ellujäämisvõimet.

Nemad on võitjad. Nad on ka tõenäoliselt teiste naistegruppide jaoks eeskujud, arvamusliidrid, kes teavad, kuidas peab olema ja ümbritsevat mõtestama. Kui edukad noored ja haritud naised suhtuvad bordellidesse ja seksi ostmisesse vabameelselt, teevad seda arvatavasti ka paljud teised, kelle eesmärk on saada ühiskondlikult sama edukaks.

Teiseks mainiksin tulemusi küsimustele: kas prostitutsiooni kontrolli alla saamiseks tuleks karistada seksi ostjat? Ja, kas karistada tuleks seksi müüjat?

Nii mees- kui ka naissoost intervjueeritavad nõustusid ühes - pigem väärib karistust prostituut. Leiti, et seksi müüja on ostu-müügitehingus suurem osaline kui seksi ostja.

Siinkohal võiks küsida: kas ostja puudumisel on müümine võimalik? Aga seda küsimust intervjueeritavad endale ei esitanud. Mainiksin veel, et naiste vastustest koorub välja suuremgi topeltmoraal ja naistevaenulikkus kui meeste vastustest. Naised süüdistavad naisi ja näitavad prostituutidele näpuga.

Vaadates neid kaht uurimustulemust, joonistub välja küllalt vastuoluline pilt. Selgub, et eesti mehed ja naised tunnustavad bordelle kui meeste jaoks vajalikke ja vabameelseid asutusi, kuid ei salli prostituute, kelleta need asutused ei saaks tegutseda.

Samuti selgub, et seksi müüjatele heidetakse nende valikut ette märksa sagedamini kui seksi ostjatele. Leitakse, et mehi tuleb teenindada, sest seda nõuab nende bioloogia; aga teenindajat peetakse kurjategijaks.

Selgub suhtumine - kui naised ei paku rahalist seksi, on halvasti, kui pakuvad, siis on ikka halvasti. Naise jaoks.

Erinevad ootused

Värske sotsioloogilise uurimuse tulemused näitavad, et meie ühiskond ootab naistelt ja meestelt erinevaid moraalseid hoiakuid ja käitumismustreid.

Kuna prostituudid on Eestis valdavalt naised, seksi ostjad aga mehed, viitavad Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uurimustulemused naistevaenulikule õhkkonnale Eesti ühiskonnas. Kurb on asjaolu, et solidaarsuse puudust ja naistevastast vaenu taastoodavad oma seisukohtadega ka naised.

Siin ei ole mõtet pikalt arutada selle üle, kas eestlased käsitlevad prostitutsiooni naistevastase vägivalla probleemina.

Põhjamaades kasutatud terminites domineerivad siinmail pigem ohvrit süüdistavad hoiakud. Nõrkus on nõrga süü ja tugevamale jääb alati õigus.