Uuel aastal emakeelega edasi

Fosforiidikaevandamise ja ümberkeelestamise vastu võitlemise olulisel toel taasiseseisvunud Eesti riik ei ole seni emakeele vastu just kõige lahkemat nägu näidanud. Aruteludes ja eelarvetes kipub keelevaldkond ikka lõppu ja niisugusele kohale jääma, kust on eelneva puudujääkide katmiseks võimalik võtta nii aega kui raha.

Kui keeleasjadega riiklikul tasemel tegeldud ongi, siis on põhjuseks tavaliselt olnud kas tegelik või kujutletav rahvusvaheline surve, lähemad või kaugemad valimised või siis mingi muu sunnifaktor.

Üldjuhul on tegevuse kontekstiks olnud muukeelse elanikkonna keeleoskus. Öeldu puudutab nii keeleoskusnõudeid, eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekut, rahvaesindajate keeleoskust kui ka infotühje keeleoskuse kategooriatunnistusi.

Mingil määral on see ka arusaadav, sest justkui loodusrikkusena ja enesestmõistetavalt meie käsutuses oleva emakeele eest ei tulda tänapäeval loosungitega tänavale, ei teenita hoiatavat sõrmevibutust rahvusvahelistelt partneritelt ega tekita selle hooletusse jätmine ka muid kohe tuntavaid ebameeldivusi.

Kui täna käivitamata reformi või ehitamata maja võib teha ka homme, siis keele puhul on nii, et tänaseid tegusid pole sageli mõtet homme üritada. Kaotatud positsioone on üliraske tagasi võita: kui esimese klassi last pole õpetatud kasutama eestikeelset arvutitarkvara, siis kõlab selle soovitamine hiljem töökohal kurtidele kõrvadele: töötajad kas ei taha või ei suuda ümber õppida.

Olulised sammud

Nüüd on Eesti riik aga astunud ka emakeele suhtes sammu, milleks ei olnud ei möödapääsmatut vajadust ega otsest sundi.

Haridus- ja teadusministeeriumi poolt algatatud ja läbi kolme valitsuse kestnud protsess on lõppenud riigi Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna loomisega. Riigikogu hääletas 55:0, erapooletuid ei olnud.

Auhind antakse «välja-paistvate teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel», esimest korda juba järgmisel vabariigi aastapäeval. See on auhind kõigi jaoks, kes eesti keelega tegelevad: õpetajast teadlaseni, väliseestlasest vanaemast murdekeele säilitajani. Riigipoolne kummardus emakeelele on eriti oluline Euroopa Liitu astumise künnisel; tähtis on ka see, et nüüd on emakeelgi tõstetud teiste Eestis viljeldavate ja riigi poolt tunnustatud aladega - nagu teadus, kultuur ja sport - samale kõrgusele.

Riikliku auhinna loomisega on tehtud samm selle suunas, et emakeele teema oleks pidevalt aktuaalne.

On ju senigi olnud emakeelepäev 14. märtsil, Veski päeva keelekonverents 27. juunil, Euroopa keeltepäev 26. septembril ning emadepäeval üle antud nüüd riikliku staatuse saanud ühiskondlikku Wiedemanni keeleauhinda.

Nende tähtsündmuste vahepeal on aga olnud üpris raske emakeeleteemat üle uudisekünnise upitada ning kogu riigis ja ühiskonnas teadvustatuks teha.

Riigi auhind toob kaasa kandidaatide otsimise (esitamistähtaeg 10. jaanuar), nominentide avaliku tutvustamise; senine suhteliselt väikest osaliste hulka hõlmanud keeleauhinnaüritus Väike-Maarjas kujuneb loodetavasti rohkearvuliseks ja sisukaks, laureaadi ning nominentide osalusel toimuvaks keelepäevaks. Rääkimata sellest, et auhinna kätteandmine vabariigi aastapäeval meenutab taas kord, milleks Eesti riiki õieti vaja on.

Keeleauhinna loomine on tunnistus Eesti arenemisest kodanikuühiskonna poole: rahva hulgas tekkinud ja Jüri Silla eestvedamisel poolteist aastakümmet elus hoitud traditsioon on saanud riiklikuks tegevuseks, mis auhinna määramise komisjoni kaudu on tulevikuski seotud seda seni jaganud keeleringkondadega.

Senine tava ei katke, vaid kestab edasi ka Väike-Maarja keeletammikus: sirguvate kõrvale istutatakse uued puud ning loodetavasti jätkub tahtmist ja võimalusi ka laureaatide nimetahvlite asetamiseks ja kogu pargi tähistamiseks. Miks mitte kaaluda keelepäeva ettekannete üllitamist?

Lootusrikas tulevik

Pidevamaks muutuv riiklikult tunnustatud tähelepanu emakeeleprobleemide vastu on oluline eeldus ka praegu koostatava eesti keele arendamise strateegia elluviimiseks: see tõukab rahvast oma identiteedi üle mõtlema, emakeele säilitamise vajalikkuse ja selleks tehtavate kulutuste otstarbekuse üle otsustama. Kui rahvas on otsustanud, siis on riigi kohus see otsus täita.

Riikliku keeleauhinna loomine meenutab lõpuks ka seda, et 30. märtsil 2005 möödub 200 aastat auhinnale nime andnud keelemehe sünnist.

Vaevalt on Haapsalust pärit ja Peterburi maetud akadeemik Wiedemannile vaja Kreutzwaldi kombel oma aastat pühendada, auväärset ja teenetekohast tähistamist väärib tema tähtpäev aga kindlasti.

Tagasi üles