Arengupidurid meie ümber ja meis endis

Oma tulevikku saame kavandada vaid siis, kui mõistame, mis toimub meis ja meie ümber, analüüsides reaalset olukorda, leiab Mari Järvelaid.

Hilises teismeliseeas on omane vastata autoriteetide küsimustele vastusega, mida arvatakse küsija poolt vastusena oodatavat. On neidki, kel kogu elu jooksul jääbki täiskasvanu küpsus saavutamata, oma tõelist sisu püütakse varjata ning lasta välja paista vaid seda, mida arvatakse kiiduväärseks.

Selle asemel, et fantaseerida kasulapse rollist, mis Eestit pärast ELi ja NATOga ühinemist peaks nagu ootama, tuleb endale ausalt tunnistada, et mitte keegi ei lahenda meie eest vabaduse, turvalisuse, identiteedi ja kultuurilise järjepidevuse säilimise küsimust. Oma tulevikku saame kavandada vaid siis, kui mõistame, mis toimub meis ja meie ümber, analüüsides reaalset olukorda. Me ei ole kriitiliselt mõtestanud oma lähiajaloost pärinevaid poliitilisi dilemmasid ja moraalseid traumasid.

Tegelikkuse sümboolne konstrueerimine, kultuuri ja inimsfääri otsustava mõju eiramine majandusele on alati olnud ja jääb marksistliku mõtlemise ja ühiskonnaanalüüsi kõige haavatavamaks kohaks. Miks selline meenutus leedu sotsioloog Leonidas Donskiselt?

Elame ju ühiskonnas, mille juhtide põlvkond on sündinud-kasvanud sügava nõukogude stagnatsiooni perioodil, saanud kaasa ühelt poolt palju armastust ja teisalt nõukoguliku kasvatuse. Reaalses maailmas tähendab identiteet alati inimeste samastumist kollektiivse mälu ning tunde- ja kujutlusstruktuuridega, mida kehastavad emakeel, esimene sotsiaalne kogemus ja sellega seotud kultuur.

Harry Rootsi poolt konverentsil «Psühholoogia rakendus ja rakenduspsühholoogia» esitatud kokkuvõte juhtimisstiilide alasest uuringust näitas, et meie juhtidel on sageli moonutatud enesepeegeldus ja deklareerivad väärtused. Meil on juhi tahe riigiametniku jaoks tähtsam kui seadus.

Juhid genereerivad väärtusi, mis kisuvad tagasi eelmise sajandi teise poole nõukogude aja juhtimisstiili. Kõik on loogiline ja võiks öelda, et paratamatu, sest teise keskkonda sattunu võtab kaasa inertsid, mugavuskogemuse, ja seda ei riku ka koolitused. Meie teismeeas ühiskond on oma juhtide nägu ja uus põlvkond teistsuguse mugavuskogemusega juhte käib alles koolis.

Indiviidil on vajadus siduda end just nimelt inimeste rühmaga, millega tal on enam või vähem lähedane sotsiaalne kogemus, kollektiivsed emotsioonid, identiteet, mälu ja sümboolne osalus ajaloos. Seega valitakse end ümbritsema endasarnased.

Areng saab tulla alles sellest, kui vaatame avatud silmadega reaalsusesse ja otsime üles reaalsuse põhjused. Miks on nii suur osa meist ebakindlad oma tulevikuvisioonis, miks on nii sageli lugeda noorte andekate meeste joomahoogude kogemustest? Seda võiks küsida Mihkel Samarüütlilt, «Evoli» autorilt…

Noppeid «Evoli» arvustusest (Neeme Lopp, Vikerkaar nr 12, 2003):

«Daydreaming days in a daydream nation. Aga seda ma tean, et millegipärast mu mälu laguneb. Unustad nimesid ja oled kindel, et veel kümme minutit tagasi oleksid sa mäletanud neid. Sa nagu jälitad mingit jama, alati hiljaks jäädes… mälu laguneb ja olemine muutub üksiktegevuse fragmentideks… mida võib tinglikult nimetada puhtaks olemiseks…maailma lameduse tõttu puudub siin igasugune lootus ringliikumisest välja pääseda...kommunikatsioonivõimetus tekitab subjektis viha, mille ta lahendab vägivallaga...vägivald on lihtsalt daydream nationi maailmale omane ja kohane, see ei ole midagi erilist…no future, lets’s destroy…igal on oma unistus paremast maailmast, kuid ühelgi neist pole mingit võimalust seda realiseerida.»

Oma ebamäärasuse, sotsiaalsete pingete, enesetajumise uute loogikate ja nende poolt esitatud väljakutsetega kultuuritraditsioonile võib 21. sajand saada otsustavaks eksamiks meie identiteedi jaoks.

Kriisisituatsioonis, kui lahendust konfliktile ei leita, tunnistatakse olukord paratamatuks ning asjad liiguvad õnnetute lõppude suunas: väljarännete, lahutuste või mõrvadeni (Clifford Geertz). Lahkuvad äsja ellu astunud noored, lahkuvad kogenud töötegijad. Kasvab nende hulk, kes ei tööta ega otsigi enam tööd. Abielu on noorte hulgas pigem erand kui reegel. Jõuludeks saadetakse abipakke Eestisse, nagu nõukogude aja lõppedes. Laste sünnitamine tuleb lükata võimalikult hilisesse vanusesse. Kasvab alkoholimüük. Õitseb narkoäri.

Olukorda saame muuta ainult ise, tegelikke põhjusi ja seoseid uurides-otsides. Tuleb ületada traumeeriv kogemuselement sellest, mis on lõpuni teadvustamata või mida ei taheta teadvustada. Jaanalinnu moodi pead liiva alla peites jätame end juhuse hooleks, teiste lükata-tõmmata. Aidsi tekitava viiruse leviku peatamisel oleme arvamusel - võõras mure.

Oma vallavaesed pidas vald ikka ise üleval. Ka haiged ja abitud, ka alkohoolikud ja narkomaanid on osa meist. Ärme seda unustame. Eesti nõukogulik moderniseerimine tähendas külakultuuri hävitamist, talupojatarkuse väljajuurimist.

Siiski usun, et meis kõigis on olemas ürgtarkust, mis tuleb üles otsida, et mitte muutuda manipuleeritavateks nuppudeks, ennast ise hävitavaks rahvaks.