Vahur Made selgitab, et Eestil pole esialgu võimalust end Euroopa Liidus maksma panna ning seetõttu peaksime hoidma oma senist suunda ühes paadis Suurbritanniaga.
Eesti kaks Euroopa-ambitsiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda taasiseseisvumise järel on Eesti Euroopa-poliitika jõudmas olukorda, kus võime valida erinevate suundumuste vahel. Varem oli Eestil valida idas ja läänes asuvate naabrite, nende sümbolite ja institutsioonide vahel. Nüüd on naabruspoliitika tähtsus kadumas. Asemele tuleb pretsedenditu olukord, kus saame seada oma Euroopa-poliitikat mitte naabritest, vaid ambitsioonidest lähtuvalt. Milline on ja peaks olema Eesti ambitsioon Euroopa suunal?
Perifeeria ja regioon
Esimene ambitsioon, mida kutsuksin perifeerseks, lähtub seisukohast, et ka EL on eelkõige majandusprojekt, milles osalemisest loodab Eesti kiirendust oma arengule. Poliitiline ja kaitsealane integratsioon ELis on ilmne liialdus ja Eestile kahjulik, sest ähvardab meie niigi nappi esindatust ja hääleõigust ELis. Ideaalne oleks, kui liikmesriikide range kontrolli all areneks majandusintegratsioon, kuid poliitilisest integratsioonist loobutaks.
Eesti jaoks tähendab see USA-orientatsiooni Euroopa-poliitikas. ELiga suhtlemisel võetaks eeskuju Suurbritanniast. Ning koostöö Põhjamaadega on alati eelistatud.
Teine ambitsioon, mida kutsuksin regionaalseks, kätkeb endas üleskutset Euroopa integratsiooni projekti jätkamiseks ja edendamiseks. Eesti oleks sellest tulenevalt ELi aktiivne, Saksamaa ja Prantsusmaa juhitava «tuumiku» liige, kes oleks ka ise uute ideede algatajaks. Teoreetiliselt oleks regionaalse ambitsiooni lõpptulemus suure Euroopa riigi tekkimine.
Aktiivsuse raamid
Kui vaadata Euroopa-poliitikat läbi Eesti välispoliitika juhtide prisma, on üsna selge, miks perifeerne ambitsioon praegu ja ilmselt veel kaua domineerib. On mitmeid tõdesid, mida on tihti ebameeldiv tunnistada ning mida seetõttu Eesti riigi ametlikku mainekujundusse ei lisata, kuid millest on võimatu mööda vaadata.
Eesti on väike. Meil on vähe maad. Rahvaarvult saab Eesti Luksemburgi, Malta ja Küprose järel olema Euroopa Liidus tagantpoolt neljas. Läti ja Leedu järel saab Eestist Euroopa Liidu kõige vaesem riik. Vähese hulga inimeste ja kesise rahakotiga pole võimalik suuri ambitsioone ellu viia. Kui väga Eesti ka ei tahaks, pole tal ei praegu ega aastakümnete jooksul võimalik ELi tuumikus aktiivset rolli mängida.
ELi kujundavad Saksamaa ja Prantsusmaa ideed. Suurbritannial, Itaalial, Hispaanial, Rootsil ja tulevikus ka Poolal on koostööd tehes võimalik saavutada nende ideede ümberkujundamist või tagasilükkamist, väikeriikide suurtesse algatustesse, eriti poliitilise integratsiooni alal, suhtutakse ELis parimal juhul sõbraliku muigega.
Siin on Eestile hoiatavaks näiteks Soome pakutud põhjadimensiooni initsiatiiv. Soomlaste idee oli, et lisaks Vahemere piirkonna erikohtlemisele pööraks Euroopa Liit suuremat tähelepanu Põhja-Euroopale, kasutades seda sillana Venemaa loodusrikkuste juurde. Idee sai Euroopa suurriikidelt üsna jaheda vastuvõtu, Euroopa Komisjon keeldus rahastamisest.
Praegu on põhjadimensioon aktuaalne vaid Soomes, EL näeb hoopis Poolas tulevase idadimensiooni ja SRÜ-le suunatud «uute naabrite poliitika» võtmeriiki.
Eestil pole kunagi olnud märkimisväärset koostööd ELi «tuumikuks» pürgivate Saksamaa ja Prantsusmaaga. Külma sõja ajastust on selge USA-orientatsioon, mille raames on kerge leida ühist keelt Suurbritanniaga.
ELi poliitilise integratsiooni edendamine tugevdab liidu sees aga Saksamaa ja Prantsusmaa positsioone. See on areng, mille kasu Eesti jaoks on küsitav.
Eesti analüütikutest on Toomas Hendrik Ilves seni toetanud kõige järjekindlamalt mõtet, et Eestil peaks olema selge regionaalne ambitsioon - soov kuuluda nn tuumik-Euroopasse. Oma viimases Postimehes ilmunud kommentaaris (vt PM, 19.12.03) rõhutab Ilves, et pärast seda, kui Itaalia eesistumine lõppes, ilma et põhiseaduslikku lepet oleks vastu võetud, on üha selgemalt kujunemas välja «põhiseaduse sõpradest» koosnev tuumik-Euroopa, millest Eestil on oht välja jääda.
Paratamatu valik
Põhiseaduslik lepe võetakse ilmselt siiski vastu, kulub vaid aega, «tuumiku» tekkimine pole aga veel kuidagi otsustatud, see vana idee tõuseb ikka päevakorrale, kui euroliit raskuste ja erimeelsuste ette satub.
Ilvese sõnumi taga näib eelkõige peituvat hoiatus, et Eesti võib kaotada raha, kui «tuumikust» eemale jääme. Saksamaa võib hakata tulevikus euroliidu rahastamist kärpima ning laskma vabanevate summade toel oma heldusel särada neile, kes «tuumikusse» kuuluvad. Jõhker stsenaarium, aga teoreetiliselt võimalik.
Eesti asendaks «tuumikuga» liitudes perifeerse ambitsiooni regionaalsega. USA tähtsus peaks vähenema, Suurbritannia eeskujudest tuleks loobuda, tuleks luua tihedad suhted Saksamaa ja Prantsusmaaga. Muudatus oleks nii drastiline, et ei kujuta hästi ette selle kiiret teostamist.
Ilmselt peame siiski leppima olukorraga, kus Eesti ühineb nende riikidega, kes võimalikule «tuumikule» vastukaalu moodustavad (meenutagem: Saksamaa ettepanek ELi põhiseadusesse, millele Eesti kindlalt vastu seisis, oli, et kõigil ELi riikidel poleks tulevikus Euroopa Komisjonis alalist volinikukohta).
Võib-olla on «tuumikust» eemalejäämise hinnaks, et liikmelisus pole Eestile nii tulus, kui algselt lootsime. Aga võib-olla on tuumik-Euroopa vaid tühi staatusesümbol, millele reaalset sisu ei tekigi.