Ansambel Laudaukse Kääksutajad tegutseb juba viis aastat. Neli naist on kogunenud selle ajavaimust meeldivalt põikuva nime alla, et laulda regilaule. Mõnikord tehakse rahvaluulele omad viisid ja lisatakse sõnugi.
Kägina tagant kiikab regilaululine minevik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaadi nimi õigustab ennast - hääled hakkavad hästi kokku. Ühes rütmis hingamine ja samamõttelisus on tajutavad.
Tundepuhtale naiselikule lüürikale lisab teisal sisenduslikkust post-tormislik trummisaade. Kõige vägevamalt mõjub vist «Undiloits», kus lahknevad ja unisooni naasvad hääled kerivad üles visuaalse ja tuikava jõuvälja.
Traditsioonitruudus
Paganliku lähtega vägi on Kääksutajatele tähtis. Plaadilt leiab palju loitse. Teemale on lähenetud pooleldi leebelt. Karmimat maagiat ega teravaid tämbreid siin ei kohta. See oma pehmepoolsele, pikkade nootidega veenvale häälematerjalile truuks jäämine ongi nende traditsiona osa.
Kuigi plaadil kuuleb ka mitmeid lõunaeesti palu, on meelelaad, lähenemine ja valitsev mitmehäälsus pigem põhjaeestilisest tunnetusest väljuv. Võrukeelsete lugude töötlemisel leitakse põnevaid nurki (hõljuva lausumistaustaga «Hobusemäng»), kuid vahel laulavad eestütleja ja koor erinevaid sõnakujusid ja sentiment näib lõunaeestlaste esitustega võrreldes pisut tõstetud.
Aga vanades lauludes leidub tõepoolest palju võimalusi ja igal otsijal on õigus oma lähenemisele. Tore, et viimaste aastate rikkalikule lõunaeesti lugudega tegelemisele (Triskele, Liinatsuraq, Väike Hellero, Roose/Hainsoo jt) lisaks on nüüd ka põhjaeestilist materjali ja häälekooli selgemalt kuulda.
LK traditsioonitruudus pole üle pingutatud. Seadetes on pisikesi andekaid nõkse. Trummisaatega lood nagu «Vihmaloits» söövad ennast kordamisega aina enam sisse. Kõik on tundega tehtud.
Samas on neil instrumentaalse poole rakendamises kahtlemata veel arenguruumi. Ning üks oluline asi - pärimusmuusika ei tohi muutuda ainult külamemmede ja Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusikute monopoliks.
Hingeõpetuse tarkusest
Aegade ühendamise, traditsioonide jätkamise algatus peaks tulema paljudest kohtadest, üldpilt olema võimalikult mitmekesine. Siis võib kõnelda elavast folgipildist, mitte kultiveeritud või vaguralt rahvusromantilisest folklorismist.
Ja kääksutajaneiud pole «akadeemilist pärimusõppust» saanud. Neid õpetavad nende oma hinged ja vanade laulude tarkus nagu muistseid esiemasidki. Ilma pateetikata - sedasi häält teha ja mõelda on auasi.
Mõned lood püsivad sügavad ka maitsekalt kujundatud ümbriselt lugemisel. Plaat suudab nii üksildast kaasalauljat kui ka võhikust välismaalast veenda, et meie minevik pole veel lõpuni peenrahaks vahetatud.
Hea, et Eestis leidub selliseid naisi.
Plaat
Laudaukse Kääksutajad
«Ühtelaulmine»
Karud ja Kotkas, 2003