Seadus Eesti naistele ja meestele

Eesti Vabariigis on meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu lihvitud juba 2000. aastast alates. See teeb nüüdseks kokku kolm aastat jaanalinnupoliitikat ja kuuma kartuli loopimist.

Täna-homme võtab meie maskuliinne valitsus eelnõu järjekordse kompromissvariandi arutluse alla. Eks näis, kas jälle tühi ring või tõstetakse sel korral üks peamisi inimõigusi ning Eesti Vabariigi põhiseaduseski lubatud soolise diskrimineerimise keeld au sisse.

Euroopa Komisjon kuulutas, et Eestit ei saa nimetada edukaks enne, kui oleme vastu võtnud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seaduse.

Rahvusvaheline surve on tugev seetõttu, et praegu ei saa inimene Eestis oma põhiõigusi kaitsta, sest puudub seadus, milles oleks soolise diskrimineerimise olemus lahti kirjutatud.

Samuti ei ole Eesti väljendanud poliitilist tunnustust arvukates rahvusvahelistes lepingutes püstitatud eesmärgile - kaotada barjäärid, mis takistavad igal inimesel teha soorollidest vabu valikuid.

Ja siin ei jää üle muud, kui siiralt imestada: miks on rahvaesindajatel nii ületamatult raske tunnistada inimõiguste põhiprintsiipi, et mehed ja naised on inimestena võrdsed?

Millised võiks olla seaduse tõrjumise tagamaad, kui jätta kõrvale mõningate rahvasaadikute nii teravmeelne põlgus «europugemise» vastu?

Erinevad ei saa võrdseks

Sageli toonitatakse, et mehed ja naised on bioloogiliselt erinevad ning neil on sellest lähtuvalt erinevad võimed ja vajadused. Soolist võrdõiguslikkust samastatakse arusaamaga, et mehed tuleb saata sünnitama, naised sõjatandrile.

Siin on tegu segadusega mõistetes. Sooline võrdsus ei käsitle meeste ja naiste sarnasuse või erinevuse problemaatikat, vaid võrdsuse ja ebavõrdsuse küsimusi. Need kaks on aga hoopis erinevad kategooriad.

Muuseas, bioloogiliste erinevuste austamine ning mõlemale sugupoolele võrdsete võimaluste tagamine on üks soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest.

Samuti on väga populaarne retoorika, mille kohaselt soolise võrdõiguslikkuse seadus jääks paratamatult formaalsuseks ega muudaks midagi meeste ja naiste staatuses ja ühiskondlikus soosüsteemis. Seaduse jõudu ei usuta ning seaduskuulekus ei kuulu päevakorda, mis siis, et meil nüüd juba 15 aastat Eesti Vabariiki ja oma seadused. Eks eelmine riigikord, mil paljud kena kõlaga seadused olid tühipaljad loosungid ega sisaldanud reaalseid toimemehhanisme, jättis inimestesse oma mõju.

Demokraatlikel riikidel, erinevalt endisest Nõukogude Liidust, on aga kombeks reguleerida inimeste põhiõigusi ja sotsiaalseid suhteid seadusnormide abil.

Võrdõiguslikkus käes?

Lisaks kohtab küllalt sageli arusaama, et eesti meestel ja naistel on juba 50 aastat olnud ühesugused võimalused.

Mitmed mõjukad eestlased kinnitavad tõsimeeli, et naiste koondumine tasustamata koduperenaise rolli või madalapalgalistesse sekretäri-õpetaja-meditsiiniõe ametitesse on nende isiklik vaba valik, mitte ühiskondliku surve märk.

Iseäranis jõuliselt esitatakse selliseid «ühiskonnapimedaid» arusaamu, kui kerkib ajutise erikohtlemise või alaesindatud sugupoole toetamise poleemika.

Siinkohal võiks küsida - kui tegu on individuaalse, st ühiskonna soorollisurvest sõltumatu valikuga, siis miks kõlab sõna meditsiinivend nagu nali (isegi arvuti teab, et sellist sõna ei ole olemas ja tõmbab sellele punase juti alla)? Miks räägitakse meesõpetajate koolidesse meelitamisest?

Tuleb siiski tunnistada, eesti meeste ja naiste selgelt soopõhiste käitumismustrite taga on tugevad ühiskondlikud ootused. Pole mõtet takerduda küsimusse, kas soosüsteemi saab või ei saa sotsiaalselt ehk ühiskonnaliikmete kokkulepete kaudu kujundada. Seda on alati tehtud ja tehakse praegu. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärk on luua igale inimesele, kes tunneb, et teda on soo tõttu ebavõrdselt koheldud, reaalne võimalus kaitsta oma põhiõigust.

Sõnad ja mõisted tunduvad deklaratiivsetena ainult niikaua, kuni hakatakse aru saama nende tegelikust sisust.