Aruanne ja armastusavaldus

Möödunud aasta viimastel kuudel ilmunud kolmes eesti kirjanduse uudisteoses on žanrierinevustest hoolimata mõndagi ühist. Rein Veidemann nimetab oma «Lastekodu» memorandumiks ja selles teoses võib näha kummardust nii autori sünnilinnale kui ka tema põlvkonnale.

Jaan Kross osutab juba «Kallite kaasteeliste» pealkirjas, keda ta oma raamatus eelkõige jäädvustada soovib. Jaan Kaplinski on pealkirjastanud oma raamatu veelgi lihtsamalt - «Isale» - ehk enam-vähem nii, nagu tavaliselt kirjutatakse avaleheküljele või tiitellehele tänusõnu ja pühendusi.

Veidemanni «Lastekodu» on toponüümidega määratletud äratuntavale lokaalkoloriidile vaatamata romaan, Krossi «Kaasteelised» kahtlemata mälestusteraamat, Kaplinski «Isale» on aga pikk pihtimuslik essee, avalikkusele lugeda ja hinnata antud erakiri, mida selle pealkirjas nimetatud adressaat ise kunagi lugeda ei saa.

Sest Jaani isa, Varssavis sündinud Tartu Ülikooli poola keele ja kirjanduse lektor Jerzy Bonifacy Edward Kaplinski (1901-1943), arreteeriti 1941. aastal, kui poeg oli vast pooleaastane, ja tema põrm on maetud teadmata hauda kuskil Siberis.

Loor kirjaniku palge ees

Ühine neis kolmes teoses on aga see, et kõik nad kõnelevad meile eelkõige autorist enesest, ehkki erineval varjatuse määral.

Kaplinski lausub raamatu lakatekstis: «Moshe Cordovero kirjutas, et iga loomine, ka jumalik loomine on ühtaegu enda avaldamine ja enda varjamine. Maailma luues ilmutab Jumal end ja ühtaegu varjab end looriga. Jumalik maailm on loor Jumala palge ees. Nii on ka teosed loor kirjaniku palge ees. Millest sageli ei näe läbi lugejad, uurijad ega lõpuks ka kirjanik ise. Kirjanik on ju iseenda esimene lugeja ja sageli jääb ta ka esimesena uskuma oma kirjutatut, eriti kui see on hästi kirjutatud. Tema enda meelest muidugi.»

Kas uskuda nüüd, et kirjanik jätkab ka isale kirjutades, temaga vaimset sidet luues, teda mõistatades ja talle omaenese elust ja perekonnast küll näiliselt intiimselt ja pihtimuslikult kõneldes ikkagi peitusemängu lugejaga?

Siiski - võtmelise tähendusega näivad olevat raamatus need suhtumuslikud lõigud, milles kõneldakse kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga laste millestki ilmajäetusest, millestki ilmaolekust. Sellest, et kasvati varemete keskel katkises maailmas.

Isa kujuga antakse tollele maailmale tagasi osa tema terviklikkusest. Ometi on see sõnades loodud terviklikkus vaid arutlemise, mõistatamise protsess, sest paljudele küsimustele ei ole enam võimalik leida vastuseid. Sest kõik, kes võinuks vastata, on juba surnud, nagu ütleb ka raamatut lõpetav Cesar Vallejo luuletuse parafraas.

Teisalt - vahest just seetõttu puudub Kaplinski teoses paljusid memuaare nii sageli looritav lapsepõlvekodu nostalgiline lummus, illusioonide asemel valitseb siin pehme illusioonitus, millega üksnes leppimise korral võib elada iga uut päeva kui kingitust.

«See raamat, need kirjad peaksid olema minu aruanne sinule, aruanne, mis tahes või tahtmata ootab heakskiitu või laitust,» kirjutab Kaplinski. Oma perekonnaloo, saavutuste ja vaimuilma kirjelduse ning kirjanikuna intellektuaalse call-girl’i staatuse mõrkjalt edevavõitu tõdemise kõrval on paeluvad need lõigud, milles iseenesest ja üllatavalt kerkivad esile mõned isa ja poja rööbitised saatusejooned.

Põlvnemislugu

Omajagu on selles pikas kirjas seltskonnakroonikatki, ent huvitavam, «kaplinskilikum» koorub välja kaugemast põlvnemisloost, millest kirjanik on ka mujal oma esseistikas juttu teinud, ent mille nüüd paneb paika raamatule lisatud 18. sajandisse ulatuv sugupuu.

Poola-juudi päritolu annab tausta ja põhjenduse Kaplinski nii omasele tõrksusele piiride ja enese üheselt määratlemise vastu: «Kui ma ei taha olla ainult, ennekõike ja muid eitavalt eestlane (või poolakas), siis miks peaksin olema samal kombel eurooplane, miks peaksin pidama omaks nimelt seda, mis on euroopalik, Euroopast pärit, ja vaatama viltu sellele, mis tuleb Aasiast või Ameerikast? Ma ei salli elus defineerimist, piiritõmbamist A ja B, oma ja võõra vahele.»

Piirideülesus on Kaplinski pärisosaks uue loomisel eesti kirjanduses, ehkki ta ise ka kirjanik olemise vastu tõrgub. Õigupoolest, kui «puhas», millistest lisataakadest lastimata oli omaaegne valgustusfilosoofide loodud kirjandus? Ses mõttes peab paika prantsuse ajakirjanike üllatus, kui neile Kaplinskit maal külastades tundus, nagu oleksid nad kohtunud oma aeda hariva Voltaire’iga.

Ühes oma kunagises luuletuses on Kaplinski öelnud, et see, mida ta kirjutab, ei olegi luule, vaid pigem armastusavaldus maailmale. Ent ehk polegi neil, luulel ja armastusavaldusel, mingit olulist vahet.

Vahest on kõik üks ja sama, nagu võib Kaplinski proosat ja nüüd ka seda pikka kirja vaadelda kui tema luule loomulikku jätku, kui armastusavaldust maailmale, milles kujundlikkusest, autorit varjavast kirjanduse varjumängulisusest on pea täielikult loobutud.