Kuidas hakatakse valima europarlamenti

Allan Sikk selgitab, milliseid tagajärgi tooks endaga kaasa erinevate valimisreeglite kasutamine Euroopa Liidu parlamendi valimistel Eestis ning mida peaksid valijad silmas pidama.

Sel kevadel valib Eesti esmakordselt oma esindajaid Euroopa Liidu parlamenti. Liitumisega seotud segadused ja vaidlused eurovalimiste korralduse ümber jätkuvad Riigikogus. Üheks võtmeküsimuseks on tõusnud avatud või kinniste nimekirjade kasutamine.

Europarlamendi valimise seaduse eelnõu nägi algselt ette kinniste nimekirjadega valimisi. See tähendanuks Eesti valijale esmakordset kogemust. Senistel Riigikogu valimistel on pidanud oma hääle andma konkreetsele kandidaadile, kes on küll reeglina kandideerinud mõne erakonna nimekirjas (erandiks üksikkandidaadid).

Suletud nimekirjade kasutamine tähendaks aga seda, et hääl antakse erakonnale, kes on eelnevalt oma kandidaadid juba ritta pannud, ning partei saadud mandaadid läheksid kandidaatidele selles järjekorras. Detsembris pöördus aga Riigikogu Res Publica fraktsiooni toel senisest enam pooldama ka europarlamendi valimistel avatud nimekirjade kasutamist.

Praegustest ELi liikmesriikidest on eelistushäälte (ehk põhimõtteliselt avatud nimekirjade) kasutamine omane eeskätt väiksematele, aga pikema demokraatiatraditsiooniga riikidele. Suletud nimekirju kasutavad «kolm suurt» (Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia, v.a Põhja-Iirimaal) ning Vahemere-äärsed nooremad demokraatiad (Portugal, Hispaania ja Kreeka).

Ülejäänud liikmesriikides valitakse europarlamenti ühel või teisel kombel eelistushääli võimaldades. Erinevalt Riigikogu valimistest on nende kasutamine mittekohustuslik (seega võib hääletada ka lihtsalt ühe või teise partei poolt).

Sealjuures on enamik riike püüdnud eurovalimistel rakendada rahvusparlamendi valimisreeglitega sarnast süsteemi (olulisemateks eranditeks on Prantsusmaa ja Suurbritannia). Selleks on kaks peamist põhjust.

Valija olukord

Esiteks on see lihtsam valija jaoks, kes ei pea europarlamenti valima minnes selgeks õppima mingit uut valimismeetodit. Teiseks eeldab juba igas riigis kehtiv parteisüsteem sellele võimalikult hästi vastava valimisreeglistiku kasutuselevõttu.

Viimasest argumendist (partei- süsteem) lähtudes oleks tegelikult isegi raske öelda, kas avatud nimekirjade kasutamine oleks ikkagi Riigikogu valimiste reeglistikuga palju sarnasem kui suletud nimekirjade kasutamine.

Nimelt on seni Eestis kasutatud kahetasandilist valimissüsteemi, kus ringkonnatasandil on nimekirjad olnud avatud, kuid üleriigilisi kompensatsioonimandaate on jagatud vastavalt eelnevalt erakondade poolt paika pandud järjestusele.

Viimane on paika pannud ka parteide üldised jõuvahekorrad parlamendis. Valijale hääletuskabiinis oleksid aga kahtlemata tuttavamad avatud nimekirjad.

Kunstlik küsimus?

Valimistel suletud nimekirjadega silmitsi sattumine võiks omakorda tekitada valijas tunde, et osa seni evitud otsustusõigusest on eurovalimistel ära võetud. Kahtlemata süvendaks see ka eurovastaste uskumust, et kõik, mis on seotud Euroopa Liiduga, on ebademokraatlik.

Avatud nimekirjade kasuks räägivad seega sarnasus Riigikogu valimisreeglistikuga ning valijatele suurema otsustusõiguse andmine. Miinustena on Eesti diskussioonis mainitud võimalikku poliitikakaugete häälepüüdjate edu kogenud ekspertide arvelt ning ka väidetavalt kallimat valimiskampaaniat (Rein Lang, EPL 12.11.2003).

Siia võiks veel lisada suurema kaotsi minevate häälte arvu. Kui europarlamenti mittepääsevad erakonnad tõenäoliselt kuigi palju hääli ei saaks, siis avatud nimekirjade puhul saaksid sinna mittepääsevad kandidaadid hääli märksa rohkem (viimastel Riigikogu valimistel läks ligi pool häältest valituks mitteosutunuile).

Kinniste nimekirjade puhul saaks valija palju selgemalt arvestada sellega, et nimekirjas tagapool olijatel puudub reaalne euroesindajaks saamise võimalus. Ükski Eesti erakond ei tohiks praegu loota rohkem kui kahe koha võitmisele ja sellega saaksid valijad ka julgelt arvestada.

Mõneti on nimekirjade avatuse küsimus natuke kunstlikult oluliseks tehtud. Ka avatud nimekirjade puhul peab erakond oma kandidaadid algselt kuidagi järjestama.

Vaadates kahtede viimaste Riigikogu valimiste tulemusi, selgub, et see järjestus on sageli ka valijate otsustatud lõppjärjestuse seisukohalt määrav. 1999. aasta Riigikogu valimistel loovutas oma positsiooni alla veerandi parlamenti pääsenud parteide esinumbritest ringkondades.

Möödunud aasta Riigikogu valimistel oli selliseid ainult kaheksandik. Eurovalimistel on olukord muidugi mõnevõrra teistsugune seoses prominentide paremini «jaguvusega» - neid pole vaja leida 12 ringkonda, vaid täita tuleb ainult üks suhteliselt lühike nimekiri.

Selle mõju hinnata oleks natuke spekulatiivne. Kui aga esinumbritel peaks minema sama edukalt kui Riigikogu valimistel, oleks üsna tõenäoline, et nimekirjade tipud jäävad valijate poolt muutmata ka avatud nimekirjade puhul.

Mõistlikud otsused

Kui nüüd otsustatakse avatud nimekirjade juurde jääda, peaksid erakonnad siiski selle puudusi arvesse võtma. Esmalt tasuks arvestada võimalusega, et mõni häältepüüdjaks arvatud mittepoliitik võib hääli ära tõmmata neilt, keda erakond märksa meelsamini europarlamendis näeks.

Teiseks, kuigi tulevaks aastaks on parlamendiparteid planeerinud endale riigieelarvest oluliselt rohkem raha kui varasemalt, tuleks olla kampaaniatega tagasihoidlik - seda ka avatud nimekirjade puhul. Endale haaratud riigi raha kiire laristamine arvukate plakatite ja teleklippide peale poleks kuigi eetiline ning ilmselt jätaks valijaskonna nii või teisiti suhteliselt külmaks.

Kolmandaks, kuigi eurovalimiste eelnõu näeb ette kuni 12 kandidaadiga valimisnimekirju, tuleks kaaluda, kas nii pikki on siiski mõttekas välja käia.

Iga tõsiseltvõetav partei leiaks kindlasti piisavalt häältemagneteid, kuid tasub meeles pidada, et isegi suurte parteide puhul jäävad neist vähemalt kümme valimata ning võivad nii lisaks häältele enda külge tõmmata ka ehk tärkavat rahulolu poliitikaga.

----------------------------------------------------------------------

Miks pooldate europarlamendi valimistel avatud parteinimekirjade kasutamist?

Ivar Tallo
avaliku halduse spetsialist (Mõõdukad)

Praegu arutlusele tulev avatud nimekiri Euroopa Parlamendi valimisteks on minu arvates hea mõte.

Esiteks, see annab inimesele parema võimaluse otsustada, keda ta europarlamenti valida soovib.

Teiseks, ja mis on minu arvates peamine, see jätab erakondade tagatubadele väiksema poliitilise manipuleerimise võimaluse, sest poliitiku võim peaks tulenema arvamuste ja hinnangute vabas konkurentsis tekkinud järjestusest ja mitte erakonna liidrite või aparaadi võimalusest otsustada tema järjekorranumbri üle valimistel.

Avatud nimekiri paneb ka kandideerijale suurema kohustuse ja annab võimaluse ennast näidata. Ei tohi unustada, et me saame valida kogu Eestist vaid kuus inimest. See tähendab, et nimekirjas on reaalne shanss peale esinumbri ehk teisel kandidaadil ja kui inimene on nimekirjas seitsmes, siis pole tal isegi aritmeetiliselt võimalust valituks osutuda ja tegelikult pole ta muud kui topis erakonna nimekirjas.

Avatud nimekiri annab kõigile kandideerijatele vähemalt shansi europarlamenti saada, suletud nimekiri annab shansigi vaid esimestele numbritele ja seda suuresti sõltumatult nende isiklikust panusest kogu poliitika protsessi.

Avatud nimekirjad muudavad tõenäoliselt erakondade käitumise dünaamikat. Kui parteid kasutavad valijate häälte peibutisena tuntud tele- ja raadionarre, siis peavad nad arvestama, et just need inimesed hakkavad nende erakondlikku mõtlemist Euroopas esindama. Ehk muutub poliitika avatud nimekirjadest küpsemaks?

Urmas Reinsalu
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees (Res Publica)

Riigikogu eelmise koosseisu loodud süsteem, et Euroopa Parlamendi valimistel saab hääletada üksnes parteisid, mitte meeliskandidaati, on kantud kahest seisukohast.

Esiteks, rahvas ei ole küps piisavalt kompetentset kandidaati ära tundma, ning teiseks, et parteide juhid saaksid määrata partei sees, kes valituks osutuvad. Selliseid argumente ei saa toetada.

Avatud nimekirjad on mõistlikud kolmest lähtekohast tulenevalt. Esiteks, valijad ei satu segadusse, kui esmakordselt vabanemise järel ei saa valida meeliskandidaati. On öeldud, et kolmel järjestikusel valimisel alles õpitakse n-ö süsteemi tundma.

Sellega seoses on arusaamatu kehtestada valijaile täiesti harjumatu süsteem. Teiseks, kandidaatidel on motivatsioon oma poliitikat valijaile selgitada.

Praegusel juhul on see reaalne motivatsioon ainult suuremate parteide puhul, teisel kandidaadil (esimene saab niikuinii sisse) ja väiksema toetusega parteidel esikandidaatidel. Kui me räägime, et rahvas teab Euroopa poliitikast vähe, siis on imelik rakendada süsteemi, kus kandidaatidel ei ole tegelikku huvi valijate tähelepanu köita.

See on valijate tahteavaldust selgemalt väljendav süsteem. Väikeriigi kodanik võtab riigiasju ja poliitikat palju kodusemalt kui suures riigis. See eeldab ka lihtsamaid ja arusaadavamaid poliitika mõjutamise võimalusi.

Res Publica toetab avatud nimekirju ja veel ei ole hilja viga parandada. Erakondadele, kes kardavad ebakompetentsete kandidaatide pääsu europarlamenti, on üks soovitus: ärge lihtsalt esitage selliseid kandidaate.

Tagasi üles