Kõige suurem ebaõnnestumine on raamatu pealkiri, mis ei anna mingit informatsiooni, mida nende kaante vahelt võib leida. Veelgi enam, valitud pealkiri ajab segadusse, nii et ma ei imestaks, kui see võiks eksikombel sattuda lastekirjanduse letti. Sellise raamatu ostab paraku vaid inimene, kes juba ette teab, et ta seda osta tahab.
Me siis juba ütlesime...
15. jaanuar 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
14. septembril 2003 toimunud referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses oli pretsedenditu sündmus. Eesti ajaloos ei ole kunagi varem toimunud olulist demokraatlikku otsustamist, mille puhul oleksid kodanike seisukohad nii selgelt lahknenud. Ainus analoog on 1918. aasta veebruarikuu Eesti Asutava Kogu esimesed valimised, mis aga ei jõudnud lõpule, kuna bolshevikud keelasid need ära.
Vastu ja poolt
Referendumil hääletas Euroopa Liiduga ühinemise vastu 183 454 inimest (33,17%). Oletatavalt oli üldiseid protestihääli, kus inimesed väljendasid rahulolematust, kas enda majandusliku olukorra või toimunud või hoopis toimumata muutustega. Osa häältest tuli poliitilise spektri vasakult tiivalt ja Eesti iseseisvust umbusaldavatelt mitte-eestlastelt.
Osa vastuhääli tuli aga konservatiivsetelt rahvuslastelt, kelle mõtteid kajastavaid kirjutisi võrguajakirjast www. iseseis.ee raamat sisaldab.
Domineerivad pingutatult poleemilised tekstid, kus oponentidele antakse väginimesid ning insinueeritakse neid teadlikeks riigireetjateks. Seda tüüpi kirjutised baseeruvad kahel demagoogilisel võttel.
Vastandamine: halb (riigi juhtkond, poliitiline eliit) - hea (rahvas, iseseisvuslased). Teiseks: iseendale iseseisvuslaste nime andmine ja enda oponentidele sellise nimetuse keelamine. Kuid selles ei erine need tekstid oluliselt referendumi kampaania teiste osapoolte kihutustekstide vaimsusest.
Paremini on loetavad taotluslikult humoristlikud palad, näiteks Jüri Nemliheri ja Veiko Märka omad.
Kõige soliidsemad - ja ka kõige tõsiseltvõetavamad - on katsed (eriti Jüri Estami omad) analüüsida Euroopa Liitu ja selle võimalikke tulevikuarenguid või kogu maailma praegust olukorda.
Tõsiste kirjutiste rühma esindavad Raigo Sõle ja Priit Uringu juriidilised käsitlused. Euroopa Liitu kuulumine ei ole iseloomustatav sõnaga suveräänsus, nii nagu see kujunes välja uusajal. Traagiline on Aarand Roosi kiri presidendile, milles ta põhjendab, miks tagastab kunagi antud autasu.
Lisaks on raamatus avaldatud omaaegse ebaõnnestunud poliitikaalgatuse Tuleviku Eesti Erakonna programmtekste, millel ei puudu Eesti poliitika uuema aja dokumentidena oma väärtus, kuid mida ükski huvitatu ei oskaks niisugusest väljaandest otsida.
Kellele adresseeritud
Kes peaks selle raamatu ostma? Kõige kitsam adressaat võiks olla Eesti politoloogiaga tegeleja. Sellist propagandakirjutiste kogumikku võib ilmselt kasutada ka õppevahendina.
Kogumik peaks huvi pakkuma euroreferendumi kampaania ei-poole aktivistidele.
Kõige laiemalt võiks olla huvi kõigil neil kaasmaalastel, kes kannavad hinges aimdust, et kunagi tuleb veel hetk, kus on põhjust nentida: vaadake, me juba tookord ütlesime...