Supilinnast ja Tartust

Viimasel ajal on üks leheteemasid olnud nukker tõdemus Tartust kui pooleteise päeva turismilinnast: meil on küll Jaani kirik, kuid paraku on Euroopas palju vanu linnasüdameid, ülikoole, parke ja jõgesid.

Mitte Emajõe-äärse konnatiigi, vaid laiemast vaatenurgast on Tartul siiski midagi oma ja erilist. Selleks on vanad puulinnaosad - Supilinn ja Karlova. Niisuguseid värvitud laudvoodri ja mitmepalgeliste majadega linnaosi leidub maailmas vähe.

Lõuna- ja Kesk-Euroopa on läbi aegade ehitanud kivist, Lätis ja Leedus midagi sellesarnast ei näe ning Põhjamaades hävitati enamik vanu puuasumeid 1960.-1980. aastatel. Samas osatakse säilinud vana väärtustada ja hinnata.

Ülikoolis töötades olen väliskülalistele Tartut näidates tõdenud, et paljudele on meie häbiplekk Supilinn Tartu-kogemuse meeldejäävaim osa - vaatamata käestlastusele ikkagi midagi eredat ja ainulaadset.

Linn ja linnaosa

Olen veendunud, et Euroopa turismikaardile lisatavaks esmaseks Tartu märksõnaks võiks olla eheda miljööga puulinnaosade paar - Supilinn ja Karlova - kui näide sajanditagusest aguli- ja jõukama rahva elukeskkonnast.

Supilinn pääses viimasest sõjast tervena ning oli veel 1950.-1960. aastatel puhas ja hoitud äärelinn. Nõukogulike suurehitiste ajastul kuulutati piirkond perspektiivituks kõdurajooniks. Munakivisillutised kaeti 1980. aastatel parandamise asemel kruusaga, majadel lasti laguneda ning linnakortereisse asustati asotsiaale.

Tänu perspektiivitu kõdurajooni staatusele on Supilinn säilinud. Tal on alles valdavalt tsaariaegse aguli üldilme - vaatamata hoolimatutele lammutustele ja tulekahjudele. Ta on kordumatu oma ajaloolise tervikmiljööga ka Euroopa tasandil.

Aeg muutub ja endiseks ei saa jääda ka Supilinn. Viimane kümnend on toonud pensionäride, üliõpilaste ja elurataste vahele jäänute asumi imagoga linnaossa palju uusi püsielanikke, kes on võtnud Supilinna omaks sellisena nagu see on.

Muutused ning Supilinna tunnetamine elamisväärtusliku linnaosana väljenduvad Supilinna Seltsis ja Supilinna päevades. Muutumas on ka tänavapilt: üha enam võib näha renoveeritud maju.

Mullu sügisel kaevati seoses torustike vahetusega üles Supilinna tänavad. Milline saab olema tänavate edasine saatus, on olnud Supilinna Seltsi ja linnavalitsuse dialoogi tulipunktis. Arutelude käigus joonistuvad selgesti välja linna ja linnaosa erinevad huvid ning nägemused.

Linn peab vajalikuks Jakobi mäe liikluskoormuse vähendamist Supilinna tänavate arvel. Supilinnale on aga esmatähtis liikluskoormuse ja kihutamise piiramine ning linnaosa miljööväärtuse ja omapära säilitamine.

Linn leiab, et tänavakatted peavad olema tänapäevased, supilinlaste enamik pooldab munakivisillutise taastamist Emajõega ristuvatel kõrvaltänavatel ning peatänavatel sõiduridade asfaltkatte kõrval ka teiste materjalide (betoonkividest kõnniteed, kiviparkett, munakivid) kasutamist parkimis- ja rentslitsoonis, samuti kiirustõkendite rajamist.

Konstruktiivne dialoog on viinud kompromissidele. Supilinlased on sunnitud leppima kasvava liikluskoormusega, linn püüab Herne tänava ümberehitamisel turbapinnasega arvestades vähendada sellest tulenevat vibratsiooni.

Surmahoop tervikule

Samas on tulemusteta jäänud läbirääkimised Herne ja Oa tänava miljööväärtuse asjus: projektid näevad ette kogu tänava ja kõnniteede katmist asfaldiga.

Selline lahendus pole kaugel mitte ainult Supilinna ootustest, vaid ka Euroopas valitsevast ajavaimust. Läänemaailm ei ela enam 1970.-80. aastate tehnokraatias, vaid pehmete väärtuste ajastus, mille märksõnad on elukvaliteet, vana ja uue tasakaal, inimkesksus ja keskkonnahoidlikkus.

Supilinna peatänavate lausasfalteerimine tähendaks ajaloolist ruumi eiravate ja hävitavate moderniseerimisprotsesside algust, surmahoopi seni veel säilinud miljöötervikule. Kuivõrd terav on dissonants asfaltkatte ja ajaloolise hoonestuse vahel, ilmneb asfalteeritud Tähtvere tänaval.

Supilinna Selts ei taotle linnaosa muutmist suletud reservaadiks, vaid selle arendamist miljööväärtusliku elukeskkonnana. Linnaosa on välja töötamas oma arengukava.

Tänavakatete puhul on seltsi kindel seisukoht: teha vähem, aga paremini ning mitte kiirustada. Supilinlased on linna hooldavat kätt oodanud pool sajandit, kuid vajadusel ollakse valmis veelgi ootama.

Kui raha ei võimalda kõike teha täna ja ühekorraga, jäägu osa homseks. Seda enam, et Euroopa Liiduga ühinemisel tekivad uued võimalused linnajao ajaloolise miljöö säilitamiseks ja ennistamiseks sealsete struktuurifondide abil. Need võimalused aga ei avane, kui ruum on äsja rikutud kiirete ja odavate tehnolahendustega.

Supilinna ootused

Esiteks linnaosa kuulutamist miljööväärtuslikuks piirkonnaks, mille arengu kujundamisel oleks tunda linna keskkonna- ja miljöösäästlikkust.

Teiseks ajaloolise miljööga arvestamist Herne ja Oa tänava katte kujundamisel - seda enam, et linnamajanduse osakonna vastuseis miljööväärtustele ei ole põhimõtteline, vaid tuleneb rahast.

Tartu Postimehest (5.01.) võis lugeda üleskutset linlaste ettepanekuteks linnaeelarvesse ootamatult tekkinud 7 miljoni lisakrooni kasutamise kohta.

Supilinna Seltsi ettepanek on kasutada osa sellest Supilinna rekonstrueeritavatel peatänavatel (munakivid ja erikujulised tehiskivid).

Ligikaudse arvestuse kohaselt võiks Herne tänava kate seetõttu kallineda kuni 2 miljoni krooni võrra. Tartu arengukavas on 2005. aastaks planeeritud Herne tänava rekonstrueerimisele mõeldud kulutada 8 miljonit krooni, kuid nüüd tahetakse Herne tänav lõpetada sel aastal, tehes töid kokku 5,8 miljoni krooni eest.

Tartu linnavalitsus ja linnavolikogu peavad lähiajal otsustama, kas me suudame ja tahame säilitada Tartu omapärasid. Sest see, mis on hea Supilinnale, on hea ka Tartule.