Reeglina arvatakse, et rott on ebameeldiv elukas, kes sobrab prügikastides, närib end läbi seinte ja jookseb öösiti oma vonkleva sabaga üle näo.
Kodurott kasvab peremehe nägu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole mõtet illusiooni rikkuda - see kõik on täpselt nii! Aga munakoore all on alati söödav osa. Nimelt teavad need, kes rotte armastavad, et pole olemas vahvamat, lustilisemat ja sõbralikumat kaaslast.
Ja jutt rotilikust salakavalusest on ilmselge liialdus. Rott on üheplaaniline loom, elukas, kes armastab süüa ja kelle elu eesmärk on uudishimutseda. Õelust kui sellist kohtab roti puhul harva, ja kui, siis on see pigem mängulust või avastamishimu.
Lihtne loom
Kui pidada rotti puuris, siis on raskeim osa iganädalane saepuru vahetamine. Kindlasti aga ei tohi panna puuri alusmaterjaliks ajalehti, sest trükimust on loomakestele ohtlik.
Vältida tuleb ka rottide toitmist liiga magusa ja rasvasega, vastasel juhul kipuvad neil kasvajad tekkima.
Rotti toites tuleb alati arvestada tema suurust ja mitte toppida puuri head-paremat täis. Tihti arvatakse, et kui rott sööb kõik ära, siis on vaja toiduannust pidevat uuendada ja lisada. Tegelikult sööb toidulembene elukas liiast.
Närilistele terasid
Roti puuri küljes peab alati olema kanister värske veega (müügil loomapoodides, hind alates 30 kroonist) ja kausike, kuhu võib vajadusel lisada teravilju.
Spetsiaalset närilistetoitu saab osta loomapoodidest, kuid tihti ulatub seal pakutava tasakaalustatud toidu kilohind 60 kroonini, samal ajal kui tavalised supermarketid pakuvad pisiloomade teravilja hinnaga 20 krooni kilose paki eest.
Ja ausalt öeldes on viimane elukatele märksa suupärasem kui kallis «eliittoit».
Kui ülalmainitud magusa ja rasvase toiduga rottide puhul liialdada ei tasu, siis alati võib neile anda puu- ja juurvilju.
Viimaseid armastavad närilised süüa keedetuna. Teatavasti vajavad aga rotid hambad kulutamist ja seetõttu võiks puuri panna tüki poolkõva puitu, kas või mõne õuest leitud jämedama kuivanud puuoksa.
Samuti vähendab see nende loomulikku närimishimu, mida paljud elukad kipuvad muidu rahuldama puitmööbli või televiisoriantenni kaabli kallal nakitsedes.
Väle sõber
Üldiselt on rott mugava inimese loom. Kui teid ei häiri korra nädalas puuris saepuru vahetamine ja päevas mõne toiduampsu jagamine, peaks pikasabaline küll hästi lemmikoomaks passima. Nüüd tekib muidugi küsimus, et mida see loom vastutasuks pakub?
Nagu kõik teised loomad - ennekõike seltsi. Ja seda nii võimatult aktiivsel moel, et iial ei teki muljet, nagu oleksite toas üksi. Isegi juhul, kui elukas püsib puuris, annab ta oma olemasolust mitmel moel märku.
Samas võib kindlalt väita, et rott kasvab selliseks, nagu on temaga käitutud. Kui pisikesest peast koju võetud loomaga pidevalt tegeleda - lasta tal vabalt ringi joosta ja mängida -, kujuneb temast haruldaselt sõbralik kaaslane.
Samuti on kindel, et kui rotti pidevalt enda lähedal ja käte vahel hoida, välistab see täielikult edaspidise «kas ta hammustab ka?»-küsimuse. Hammustavad vaid need rotid, kes on üksikud ja pidevalt puuris.
Seega oleks kõige targem võtta rohkem kui üks rott - kulutused selle tõttu ei suurene, küll aga on loomad mängulisemad ja lõbusamad. Ning ka nende eluiga pikeneb.
Kindlasti ei soovita aga võtta emast ja isast korraga, sest üks pesakond suudab toota aastas 10 000 järglast. Kuid kaks isast või kaks emast loomakest suudavad täita kogu pere päevad põnevusega.