Miks mitte kehtestada apteegimaks

Raul-Allan Kiivet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Väidan kindlalt, et Eestis on taasiseseisvumisest alates aetud selget ja ühemõttelist ravimipoliitikat.

Väidan kindlalt, et Eestis on taasiseseisvumisest alates aetud selget ja ühemõttelist ravimipoliitikat, mille eesmärgiks on tagada põhiliste ravimite kättesaadavus ning ravimite kvaliteet, ohutus ja tõhusus.

Viimase, st ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe, on taganud ravimitootjate, hulgimüüjate ja apteekide asjatundlik tegevus ning ravimiameti järjekindel nõudlikkus.

Peamise eesmärgi - põhiravimite kättesaadavuse - on taganud haigekassa retseptiravimite soodusnimekirjad, mille põhimõtted kehtestati Eestis kümme aastat tagasi (1993. a). Väite kinnitamiseks tasub möödunudaastast ravimistatistikat võrrelda 1995. või 1998. aastaga.

Apteekidest osteti 2002. aasta jooksul ravimeid kokku ligi 1,5 miljardi krooni eest, mis on neli korda suurem summa kui Eesti apteekide käive 1995. a. Haigekassa maksis 2002. aastal retseptiravimite hinnast 731 miljonit krooni, mis on 6,6 korda rohkem kui 1995. a ja 2,4 korda enam kui 1998. a.

Kas suuremate ravimikulude põhjuseks pole mitte ravimite kõrge hind? Õnneks mitte ainult. Ravimiameti statistika näitab, et retseptiravimite osas suurenes müüdud ravimite kogus 201 päevadoosilt 1000 elaniku kohta 1995. a 441 päevadoosini 2002. a ehk 2,2 korda. See tähendab, et Eestis müüdud retseptiravimeid jagub pooltele Eesti elanikele igapäevaseks tarbimiseks terve aasta vältel. Muidugi ei jaotata retseptiravimeid elanike vahel võrdselt, vaid vastavalt terviseseisundist tulenevale vajadusele, nii et arv on statistiline keskmine.

Südameravimid esikohal

Kümne aasta jooksul on tarbimine kasvanud kõigis olulisemates ravimirühmades. Enim on soodusravimite nimekirjad suurendanud südameravimite kasutamist - vererõhuravimite päevadooside arv on ajavahemikul 1995-2002 viiekordistunud ning jõudnud Põhjamaade tasemele.

Selline koguseline kasv on saanud võimalikuks, sest soodusravimite nimekirja on 1993. a 9 nimetusele lisandunud 20 südameravimit ning haigekassa vahenditest tasuti vererõhuravimite eest 2002. aastal 230 miljonit krooni võrreldes 40 miljoniga 1998. aastal.

Seda võib nimetada oluliseks investeeringuks südamehaiguste ravisse Eestis, mis on kindlasti põhjendatud, sest just need haigused on Eestis peamisteks surmapõhjusteks. Tulevik näitab, kas ja kui palju see investeering tagasi toob ehk kuivõrd pikeneb Eesti elanike eluiga. Igal juhul toetatakse selliste sihipäraste otsustega haiguste ravi, mis on olulised rahva tervise aspektist, ja ravimeid, mis on efektiivsed.

Riigikogus on menetlemisel ravikindlustuse seaduse muutmise eelnõu, kus kõigile retseptiravimitele rakendataks väikelaste puhul 100-protsendilist soodustust ning vanaduspensionäridele saab protsendiks 90.

Need kenad mõtted vähendaks oluliselt omaosalust soodusnimekirjades olevate retseptiravimite eest tasumisel nimetatud vanusegruppidele ja suurendaks nende jaoks kõigi retseptiravimite kättesaadavust.

Ravimipoliitika keelde tõlkides - selles vanuses tagab maksimaalse tervise mis tahes retseptiravimite kasutamine ja haiguste seas pole vaja eristada tõsisemaid ja vaevarikkamaid ega ravimite osas teistest efektiivsemaid.

Võimalik apteegimaks

Juba eelmise aasta detsembris hakati rääkima Eesti elanikele 10-15-protsendilisest ravimite hinnatõusust, mille eesmärgiks raskustes Eesti (maa)apteekide järjeleaitamine. Selleks pakutakse ravimite jae- ja hulgimüüjatele Euroopa tasemel juurdehindluse piirmäärasid ilma euroopalike kohustusteta tulude ümberjagamisel.

Ravimipoliitika keelde tõlkides - lisades ravimite hinnale 10-15% Eesti jae- ja hulgimüüjate toetamiseks, saab sama raha eest 10-15% võrra vähem ravimeid. Või teisisõnu - ravimite kättesaadavuse tagamiseks pakutakse nende kättesaadavuse vähendamist.

Lahendus maa-apteekide säilimisele on lihtne ja Euroopas ammu ära proovitud. Et apteekidel on ravimite müügi monopol ja omavaheline konkurents turumajanduse tavamõistes marginaalne, jagatakse garanteeritud tulust osa ümber n-ö apteegimaksu kaudu. Mõnes riigis riigieelarve, mujal apteekide liitude kaudu, igal juhul samas suunas - suurema käibega linnaapteegid toetavad maal asuvaid ja väiksema tulubaasiga apteeke.

Minu arvates oleks olnud siiski mõttekam jätkata senist ravimipoliitikat haiguspõhiste soodustuste laiendamise ja uute ravimite lisamisega.

Täiendavalt tuleb kokku leppida reeglid, mille abil saaks ravikindlustusvahendite arvel toetust haiged, kes põevad haigusi, mis seni pole vastavatesse loeteludesse kantud või vajavad efektiivseid ravimeid, mida tootjad ei pea vajalikuks Eestis tavareeglite alusel turustada. See aitaks parandada nende haigete olukorda, kellele tänased ravi(mi)võimalused pole kättesaadavad.

Samas ei tohi vähendada nõudeid ravimi tõestatud efektiivsuse, ohutuse ja kvaliteedi suhtes, et olla kindel maksumaksja raha kulutamise otstarbekuses ja majanduslikus põhjendatuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles