Kahe mehe Karlssoni-pilgud üle Tallinna

Kuidas anda inimestele täiuslikku vaadet oma linnast? Selleks tuleb eluga riskida, teavad fotograafid Lembit Kibur ja Arne Maasik ehk duo Zepp Grafelin, kes turnisid läinud suvel mööda Tallinna poollagunenud korstnaid, maste ja kõrghooneid ning pildistasid slaididele pealinna panoraame.

Tõustes maapinnast kõrgemale, hakkad nägema seda, mis kitsastel kõnniteedel autode heitgaasis läkastades märkamatuks jääb. Professionaalne arhitektuurifoto aitab inimesel õppida alateadlikult tajuma tervikpilti linnaruumist, oma kodusest linnast. Kiburi-Maasiku panoraamid olid mõnda aega vaadata Tallinnas Disainigaleriis, nüüd lähevad pildid rändama mööda välissaatkondi - nende kaudu ehk ka näitustele raja taga -, ja ilmselt saab pilte Eestiski siin-seal näha.

Linnaruumi arengu eest vastutavatele ametnikele on antud materjal töövahendiks. Loodetavasti annab piltide lummus nende tööle emotsionaalse süsti. Mina igatahes ei saanud teisiti, kui et kutsusin fotograafid näituse viimasel päeval vestlusringi.

Igal õhtul seisavad autod delikaatsete vahedega Merivälja tee kõrgel kaldapealsel. Kui jätta sõitude eesmärk kõrvale, siis kuivõrd meelitab või mõjutab neid inimesi üle lahe paistev Tallinna vaade?

Lembit Kibur: Selle üle võiks natuke filosofeerida. Ühel mu heal sõbral on teooria, et inimene vajab silmapiiri nägemist. Kui ta asub tükk aega linnaruumis, kus ta ei näe silmapiiri, võib see olla probleem. See on tunnetuslik küsimus - pead kuidagi tajuma neid piire, mis su ümber on. Võimalik, et need vennad-õed nopivad kõige muu kõrval välja samu asju, mida meie üritame oma piltides esile tuua.

Arne Maasik: Kummaline on see, et inimesed sageli siiski ei tea, mis neid ümbritsevas linnas toimub. Märgatakse siis, kui nähakse pilti. Tundub, et inimesed käivad, ninad maas, oma mõtteis kinni. Seda tööd tehes panime mitmel korral tähele, et isegi need inimesed, kes lasid meid katustele ja tornide otsa, polnud ise seal käinud ja avastanud, kui huvitavad vaated sealt avanevad. Samas on identiteeditunne linnapildiga väga tugevalt seotud. Üks linnavaade on osa sinust.

Üks Tartu linnapea käis vaatamas uut tuletõrjetõstukit, lasi end korvis linna kohale tõsta ja kuulis kommentaare - kuule, sa pole linnapea, vaid metsavaht! Kas igal linnal on üldse pakkuda panoraame, mida niiviisi fotodel näidata?

Kibur: Panoraam iseenesest on tehniline mõiste. Neid saab teha ka linna seest - kui ka linn paistab metsana, ei tähenda see, et panoraamid puuduvad. Olen kindel, et Tartu on atraktiivne, kui vaid leida punktid, kust vaadelda. Tallinna puhul algaski töö sellest, et võtsime kaardi ette ja märkisime vaatluspunktid. Sisuliselt on meil nüüd täisring linnale olemas - vaadetega linna poole.

Räägime siis nendest teie vaatepunktidest.

Maasik: Punkt üks - kirikutornid, teiseks uued kõrghooned, kolmandaks vanemad kõrghooned, edasi korstnad, vaated laevalt, Pirita tee... Ja linna sissesõidud - mida näeb linnale läheneja.

Kibur: Üks võimsam vaade on näiteks endise tselluloosivabriku korstna otsast. Ainuüksi sinna saamine oli sündmus omaette. Tegime kirja, kus me garanteerisime, et kui alla kukume, oleme ise süüdi. Mingi nelja või viie allkirjaga paber sai. Noh, sinna lähed ikka pool tundi otsa ja siis oled juba pool päevatööst ära teinud.

Maasik: Mina sain poolel teel midagi päikesepiste-taolist.

Kas mäng vääris küünlaid?

Maasik: Oo jaa, juba koha eripära tekitab erilise tunde. See on üks vaatepunkte, mida tulevikus ei pruugi enam olla. Need raudredelid seal enam kaua ilmselt vastu ei pea.

Käisite uutes kõrghoonetes, öelge siis - kas kesklinna nn city’s on mõnel pankurihärral õnnestunud saada ka teisest parem vaade?

Kibur: Erinevusi on. Aga eripära võib osutuda üsna lühiajaliseks. Näiteks nüüd, kui City Plaza valmis, ei näe Ühispanga teatud osast enam sadama-ala, mis pool aastat tagasi oli veel vaadeldav.

Tavaline inimene ei näe panoraame kas või seetõttu, et vaateid, nagu pakub näiteks mullu avatud Radissoni terrass, lihtsalt ei ole. Ehk võiks uusi kõrghooneid rajades neile enam mõelda?

Maasik: Võiks, aga arhitektina tean, et hoonete valdajad ei taha eriti vastutust võtta.

Kibur: Ka New Yorgi kõrghoonetes on ju võred ees. Kõnnitee-tasapinnas asuvad kohvikud või muud meelelahutuskohad on atraktiivsemad - üles ei viitsita ronida. Ka Radissioni kohvik ei olnud eriti koormatud, nii palju kui seal käima juhtusin.

Maasik: Vanalinnas saab Oleviste torni ja aeg-ajalt ka raekotta…

Kibur: Minnes Oleviste torni, oled üles jõudes juba päris narts, nii et raske on juba vaatest rõõmu tunda. Näib, et lihtsam on tuua pildid inimesteni, kui inimesi endid piltideni viia. Inimene on üsna mugav ja eks sageli tehakse järeldusi ju ka põranda-tasapinnalt.

Mida uut tallinlastena enda jaoks avastasite?

Maasik: Mina olin palju vaateid juba enne enda jaoks nii-öelda registreerinud, mida keegi pole varem teinud. Nüüd kirjutasime selle projektiks ja saime SAPA (Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet - N. K.) taha. Kokku tuli üle 70 sessiooni - kaks kuud ronimist, iga päev. Aga ma leidsin v e e l huvitavaid vaateid. Ja linnaehituslik situatsioon, selle sain enda jaoks veelgi kindlamaks. Meie materjali saab linna planeerides kindlasti ära kasutada.

Kui ainult tahtmist on.

Maasik: Just.

Kibur: Minul ei olnud sellist kogemust nagu Arnel. Mõni koht võttis lausa hinge kinni. Tegelikult on seda päris raske pildile püüda, mida ülal olles koged. Aga tagantjärele on tunne, et midagi õnnestus piltidesse panna. Meie töö pole sada protsenti fotograafia, siin on ka muidu huvi ja ahaa-efekti. Inimene tuleb ja hakkab näpuga pildil järge ajama - otsib tuttavat kohta -, mina niisamuti.

Ja ülal olles avastad järjest uusi kohti, kust saaks linna vaadata. Üldse oleks tark aeg-ajalt astuda paar sammu tagasi ja vaadelda oma tegemisi eemalt. Mul on väga suur kahtlus, et väga paljud maailma linnad ei ole nii põhjalikult läbi vaadeldud.

Küllalt loogiline oleks ju - kas või strateegilise linnaplaneerimise seisukohalt võttes -, et niisugust tööd tehtaks.

Maasik: See peaks olema ilmselge, aga kahjuks, jah, alati nii ei ole.

Mis kasu Tallinn teie ettevõtmisest lõikas?

Maasik: SAPA sai endale suurema osa materjalist: 13 panoraami ja 30 tavafotot.

Kuidas teie meelest on lood Tallinna nn kilukarbi-vaatega, selle säilitamisega, millest palju kõneldakse?

Maasik: Kilukarbi-vaade ja Toompea platvormid on tõesti need, mida laiemalt tuntakse. Ent näiteks rongiga Tallinna sõites teed ringi ja vaated on hoopis teistsugused. Või vaadake linna Naissaarelt, see vaade on täiesti ootamatu. Neist ei räägita.

Kibur: Alles käis vaidlus, et kas üks uus kõrghoone peaks olema 35- või 40-korruseline, et kas on kõrgem kui Oleviste või ei. Merelt ei vaevunud seejuures keegi vaatama. Tihti käib arutelu sel tasemel, et arvatakse, aga tegelikult ei teata.

Otsuste tegemine on emotsionaalne, aga võiks olla realistlikum?

Kibur: Otsused ei ole kunagi emotsioonivabad, nende juures on rida tegureid, kaasa arvatud raha ja huvid. Ilu ja esteetika on vaid üks osa selles mängus. See, mis välja tuleb, on paljude inimeste tahe ja soov. Võime hiljem vaielda, kas maja on ilus või kole, aga ta on lõppkokkuvõttes ikkagi piisaval alusel - mingi jõud on suutnud ta püsti kergitada. Ja iga asi, mis on olemas, on ka omamoodi väärtuslik.

Mis te arvate, kas Astrid Lindgreni kuulus Karlsson oli igal alal «maailma parim» seepärast, et ta nägi maailma parimaid vaateid?

Kibur: See võis tõesti üks põhjus olla! Üleolekutunne tekib küll, kui kõrgemal oled (muheleb).

Või polegi asi enam huvitav, kui kõik panoraamid on kättesaadavad?

Maasik: Ei usu. Meil jäi ka praegu veel terve rida vaateid pildistamata. Seda tööd tahaks jätkata. Linn kasvab, neidsamu kaadreid saab veel üle võtta, varasematega kõrvutada ja nii edasi.

 

 

Mis on panoraam?

panoraam (pan- ‘kõik’ + horamo ‘vaade’), avara vaate kujutamine kõrgemast vaatepunktist, nii-öelda linnuperspektiivilt, ülevaatlikult. Kitsamalt: ringmaal (nt ümara hoone siseseinal), tekitab keskel seisvale vaatajale illusiooni ümbritsevasse maastikku või pildisündmustikku (nt lahing) kuulumisest. Välja kasvanud baroksest teatridekoratsioonist, 18. sajandi lõpust iseseisev þanr. Nt võõraid linnu ja maid tutvustavad pildid. Üks kino eelvorme.

Allikas: «Kunstileksikon», AS Ühinenud Kirjastused, 2001

Tagasi üles