Kortermaja on linnainimese kodu

Rotermanni soolalaos avatud näitus «Kortermaja ja asum» on arhitektide liidu aastanäituseks kohane: valitud on üks praegu aktiivsemaid ehitusvaldkondi, kus toimuvaga pole mitte kõik rahul.

Samas on koostajate Arne Maasiku ja Urmas Luure hoiak neutraalselt vaatlev ja ajaloolist järjepidevust rõhutav. Tänu pankade laenupoliitikale aga mõlgub uus elamine paljudel meeles ja näitusel käib rahvast rohkesti.

Eesti uusi kortermaju vaadeldes meenub koolipoisina «Eesti arhitektuuri ajaloo» (1965) lugemine, kus mind nii ärritas elamuehituse juures kapitalistlike olude masendav kirjeldus. Stagnaaegses ülikoolis lugesin veel üsna pika hambaga August Volbergi 1934 kirjutatud kuulsat artiklit «15 aastat ehitustegevust», kus kaasajast maalitakse järgmine pilt.

«...kadusid igasugused põhimõtted ning sihid ehituspoliitikas ja maad võttis kaootiline olukord. Seda kasutas enda huvides omakasu püüdev element - saagiahne väikeettevõtja, kes püstitas halbu ja odavaid maju, et hõlpsasti teenida üüri näol kõrgeid protsente ehitusse mahutatud kapitalilt. Ja paanilise tempoga algaski agulitüüpiliste puumajade püstitamine, pööramata tähelepanu ruumijaotuse otstarbekohasusele ja ehituse korralikule välimusele. Majaomaniku seisukohast polnud sellel ka tähtsust, sest korterikriis oli terav ja soovijaid leidus igasugusele korterile.»

Silma jääb ausus

Selleks, et uskuda punase arhitektuuriajaloo juttu ja Volbergi südamevalu, oli vaja uue eesti aja kogemust, sest kõik on ju uuesti samamoodi. Ainult et kui eestiaegne arhitekt valutas südant, et olukord on mäda, siis tänased eesti arhitektid on nõus sama ilmingut klantspiltidel näitusesaalis arhitektuurina esitama.

Näituse saatetekstis võrdleb Inga Raukas kortermaju külmikus külmunud jääkuubikutega. On hõlbus öelda, et mis arhitektuur see on, rohkem nagu kinnisvaraarendaja kintsukaapimine. Samas aga teebki elamuarhitektuuri huvitavaks see, et arhitekt loob siin nii raskete piirangute kiuste.

Nõukogude ajal ütlesid arhitektid, et häid kortereid pole võimalik projekteerida, sest normid on sellised, nüüd kavandavad nad veel kehvema plaaniga kortereid ja ütlevad, et kinnisvaraarendajad ei luba paremaid teha.

Näituse efektsemaid osi on väliskülgedel jooksvad Maasiku õhufotod Tallinnast. Kui mõne aasta tagusel eramunäitusel jäid õhufotod majade tegeliku asukohaga liiga kaudselt seotuks, mõjudes pelga mustrina, siis nüüd need kannavad.

Lennuvaated on tehtud kerge lumega, mis annab lüürilise meeleolu ja mõjub lepitavalt isegi olukorras, kus paljud uued kortermajad on räiged keskkonda sekkujad.

Näituse teeb sümpaatseks ausus. Valik ei varja probleeme. Esitatud on ka ebaõnnestumised, näiteks oma keskkonna suhtes räige mürakas Nõmme keskuse kukil või Lillepaviljoni kohal edvistav tornelamu.

Sõklad ja terad

Omaette tüübi moodustavad üllameelsed tänavalt paistvad tünntagumikud, kes väljakujunenud kvartalites täidavad krundi üle mõistuse suures ulatuses. See tähendab, et nemad ei anna oma panust kvartalisisesesse rohelisse ruumi, vaid ainult tarbivad seda, oma tagakülje teistele näkku lükates.

Sellised on oranž maja Sakala tänaval ja hele elamu Faehlmanni 6. Viimane pahandab eriti, kuna tegu on eesti elamukultuuri omaaegse lipulaeva, ehitusühingu Tare kortermajade loodud ühiskasutuseks mõeldud hooviga.

Millisest normaalsest kvartali siseruumist saab rääkida pärast Tatari ja Sakala nurgamaja valmimist. Krundi maksimaalsemaks ärakasutamiseks on maja nii tüse, et korterite lehvikjad plaanid kannatavad.

Need arhitektid peavad end puhasteks poisteks, sest nad on kinni pidanud linna antud tingimustest. Ometi olid krundi täisehitusprotsent ja -viis ning maja kõrgus esimesi ehituspiiranguid, mis juba 19. sajandil kõikjale levisid, kuid uusliberaalses Tallinna linnavalitsuses ära unustati.

Kõigi nende krabaja-majade vahel tundub väga sümpaatne Gert Sarve kavandatud Herne 9, kus kahekorruseliste 20. sajandi alguse puumajade ritta on ühe asemele kerkinud endisega sama suur kaasaegne puumaja. Kaheksa kööktoa asemel on nüüd tegu kahepereelamuga. Muidugi ei tellinud seda Eesti kinnisvarahaid, vaid kaks Euroopa džentelmeni.

Ehkki näitusel domineerivad ilmetud, müügiks minevad majad, leiab ka julgeid eksperimente. Muidugi teevad seda noored Kosmose arhitektid Laagri elamuprojektidega, aga ka Tõnu Laigu Sõpruse puiestee alguse galeriielamu, mis on nagu vähendatud variant Architekten Cie vaalelamust Amsterdami Borneo kail.

Kõige paremad korterilahendused sellel näitusel asuvad Toomas Reinu Pärnu KEKi Kuldses Kodus ja kuuluvad seega hoopis ajaloolisesse sissejuhatusse. Enamik uusi korteriplaane on, arvestades nende avaramaid tehnoloogilisi võimalusi, Lasnamäe korteritest kehvemad. Need on sama suured, kuid oma ruumikasutuses lõdvad ja lohmakad.

Väikekorterite plaani kenasti trimmis olek jäi silma ainult Siimu-Ausingu muidu nii juhusliku asukohaga Juhkentali kortermajast.

Kvalitatiivset hüpet pole

Uusi kortereid iseloomustavad kaks mõneti vastandlikkugi joont. Üks on esiku puudumine, sest arendaja ütleb, et uksest sisenedes on vaja kohe avaruse tunnet, mis müüb.

Köögi ja elutoa kokkusulamine multifunktsionaalseks ruumiks on normaalne, kuid meie kliimas peab enne tuppa minekut kuskil porised saapad jalast ära saama, rääkimata tulija vaate suunamisest jm võtetest, mida tuleb arvestada mõnusa korteri kavandamisel.

Teine äärmus on, et ühest trepikojast tahetakse saada võimalikult paljudesse korteritesse. Selleks tuleb korterisse sisenedes läbida pime esikute labürint, kuni jõutakse aknaga elutuppa. See on üldist kokkuhoidu loov, kuid igas korteris ruumiraiskav ja ebamugav.

Tänapäeva korteriostja on müügimehe nippide meelevallas, arhitektiltki on tellitud ju mitte elatav, vaid müüv korter. Mitte keegi ei abista erapooletult potentsiaalset ostjat, samas on ostja teadlikkus oluline tururegulaator, mis aitaks planeeringute kvaliteeti tõsta.

Kui uued korterid pole varasematest paremad, siis miks annavad pangad laenu uusehitisteks ja mitte sama hoogsalt rekonstrueerimiseks. Makromajanduslikult on ju vanade majade korrastamine kasulikum, sest annab rohkem tööd ja impordib vähem.

Tehes ränki etteheiteid tänasele korteriehitusele, sealhulgas mitte niivõrd arhitektidele, kuivõrd ühiskonnale, tunnen end mõnevõrra aegunud positivistina. Kortereid ei ehitata mitte ainult arendajate kauka täitmiseks, vaid ühiskonna liikmetele koduks.

Kurb on vaadata, et viimase kümne aasta jooksul pole korterilahendused kaasa teinud samasugust kvalitatiivset hüpet nagu meie elu paljud muud valdkonnad. Uute kortermajade juures vaatavad vastu eelmise sajandi alguse olud.

Kahju, et vanaisa põlvkonna töö Eesti ühiskonna tsiviliseerimiseks, mida isa põlvkond oma professionaalsusega suutis nõukogude ajal säilitada, on uues Eestis tuulde lastud.

Kuigi kortermajade ehitus ei vasta ootustele, on ikka hea meel, et neid on kerkinud. Meie linnasüdamed on nii hõredad, et augutäited ja tänavaseinad on teretulnud.

Kesklinna kortermajade ehitus aitab ka vastu seista linna laialivalgumisele kinnisvaraküladesse ning tugevdab seeläbi meie linnakultuuri ja eurooplase-identiteeti.

Arhitektuurinäitus

«Kortermaja ja asum»

Ligemale 70 objekti 30 arhitektuuribüroolt

Näituse koostajad: arhitektid Urmas Luure ja Arne Maasik

Kujundaja: Terje Kallast

Avatud Rotermanni soolalaos kuni 22. veebruarini