Marju Lauristin: Vaba Euroopa teatepulk tuleb üle võtta

Raadio Vaba Euroopa (RFE) eestikeelsete saadete rolli tuleb hinnata väga kõrgelt ja nende lõppemine on suur kaotus.
Kui Eesti ei olnud veel vaba, oli RFE roll poliitiline – vabast maailmast tulev vaade meie arengutele oli selline, mida kodumaal polnud võimalik edastada.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist muutus ka raadio, kuid hoolimata sellest, et Eestis hakkas tormiliselt arenema vaba ajakirjandus, jäi Vaba Euroopa allikaks, kust tulevad vaated ja kommentaarid meie arengutele käisid sagedasti siinsetest vaadetest ees, olid laiema võrdleva pilguga. See on seletatav ka asjaoluga, et Vaba Euroopa toimetuses kogutakse infot kogu postkommunistliku maailma kohta. Võimalus end teistega võrrelda, saada iseenda tegemistele avaram kontekst, oli väga väärtuslik.

Raadio Vaba Euroopa suutis välja arendada ja säilitada žanri, mis on Eesti ajakirjandusest peaaegu täielikult ära kadunud – korraliku klassikalise sisepoliitilise kommentaari. Viimastel aastatel on palju neist materjalidest ilmunud ka trükiajakirjanduses. Kui nüüd see võimalus ära kaob, ei tohiks lasta kaotsi minna seda kogemust ja oskust, mis on nendel, kes Vaba Euroopat on teinud.

Eestis on olnud mitmes kontekstis juttu kultuuritegelaste vähenenud rollist ühiskonnaelus võrreldes sellega, mis neil oli varem. Vaba Euroopa ei ole lasknud sel rollil oma saadetes väheneda: tarvitseb vaid vaadata, kui palju on eesti kultuuritegelasi – kirjanikke jt – selles raadios olnud sündmuste kommenteerijad. Raadios Vaba Euroopa on oma mõtteid elust Eestis, poliitikast ja ühiskonnast avaldanud sellised inimesed nagu Jaan Kaplinski, Andres Langemets, Ülo Mattheus, Sirje Kiin ja paljud teised ning see on olnud rikastav. Vaba Euroopa kaudu on jälgitud Eesti elu palju sügavamini, kui seda on suutnud teha Eesti ajakirjandus ise.

See võiks olla eeskujuks meie meediale – kasutada rohkem kultuuritegelasi kommentaatoritena, ja seda mitte ainult kultuuri teemadel.

Kui me tahame, et meid käsitletaks küpse ühiskonnana, mitte enam mingi siirdemaana, keda pidevalt abistatakse nagu alaealist ühiskonda, siis tähendab see, et ka Eesti ajakirjandus peab saama täiskasvanuks, suutma sellele väljakutsele vastata.

Vaba Euroopa on olnud küll Ameerika riigi ülalpidamisel, kuid tingimustes, kus ei ole kommertslikku survet ja pisipoliitilist survet, hakkavad inimeste mõtted vabamalt voolama. Vaba Euroopa eesti toimetuse juurte juures on seisnud Toomas Hendrik Ilves ja Evi Evart, kes on mõlemad väga sügava lääneliku poliitika- ja filosoofiaharidusega inimesed. Ja just see juuretis, filosoofilisem maailmapilt, on kogu Vaba Euroopa eesti toimetuse tegevuse horisondi kujundamisel olnud tähtis.