Raadiojaam Vaba Euroopa kõrvaltvaates

Rein Ruutsoo leiab, et meie lähiajaloos on piisavalt valged laike, mis ootavad faktide ja hinnangutega täitmist.

Vaba Euroopa (VE) raadiojaama sulgemisega näib olevat alanud selle teine elu. Oleks küll ennatlik uskuda, et George Soros, kui ta selle väga spetsiifilise asutuse arhiivi ära ostis, ka selle peamised kaustad omandas.

Üsna loomulik, et mitte. (Aga siiski - mõni aasta tagasi reklaamis Kesk-Euroopa Ülikool isegi võimalust neid kaustu uurida.)

Toomas Hendrik Ilvese meenutused 30. jaanuari Postimehes pole vaid kinnitus sellele, milliseid mõtteseiklusi pakub uurimata ajalugu.

See on kõnekas märk omaaegse tööstiili ja tavade kohta, mis elavad edasi nüüd juba mälestuste kaudu.

Öeldakse, et harjumus on teine iseloom. Nii võibki võtta sobivaid juppe, siduda need kimpu lauseteks, «nagu olen kuulnud», ning määrida siis mõnele mett moka peale või siis püüda kellelegi ära panna. Täiendaksin neid faktivalikuid ka pisikese koduarhiivi vahendusel.

Raadiojaama panusest

Toomas Hendrik Ilvese meenutustel on üks iseloomulik joon.

Selles on (seekord) meeleheitlikult püütud unustada või jätta varju tõsiasja, et VE oli omal ajal üsna kindla seltskonna esindaja, (et mitte ütelda hääletoru), ja et Eesti ajaloo vist kõige tundlikumatel hetkedel tehti väga parteilist/ erapoolikut poliitikat.

Täiesti on unustusse langenud asjaolu, et VE-le olid neil aastail peamiseks tugistruktuuriks Sõltumatu Infokeskuse (SI) noored ehk teiste sõnadega Andres Herkel, Mart Nutt, Mait Raun jt rahvusradikaalid.

Kas tõesti on ununenud, kuidas 90ndate algul arutas ajakirjandus innukalt, kas 30 Saksa marka (DEM) saateminuti eest on suur või väike honorar? (Aastatel 1990-1991 oli 20 DEMi kuupalk!)

Kusagilt ollakse kuulnud, et Vaba Euroopa olevat Vaino Väljast paljastades aidanud Rahvarindel võita Ülemnõukogu (ÜN) valimised. Mis sest, et need olid selleks ajaks juba toimunud.

Igatahes jäetakse sellega mulje, et VE oli koguni Rahvarinde tuline toetaja.

Tsiteerigem siis vahelduseks mõnda tollast kuulajat, kes tajus valusalt raadiojaama «tugikeskuse» sallimatust kõigi suhtes, kes ei ajanud tingimata ERSP asja.

«Keeran ootamatu valutorkega vasaku abaluu all kinni öise raadiojaama, kus kerge inglise aktsendiga eesti keeles mängleva kergusega väidetakse, et Savisaar ei tee midagi, mille eesmärk ei ole midagi muud kui peen pettemäng, mille lõplik eesmärk on endisest veelgi raudkindlamalt NSV Liiduga taasühineda. Mõtlen, mis õigusega too härra mind solvab. Mõtlen, mille poolest on tolle härra või proua inglise aktsent parem vene aktsendist» - nii võtab oma kogemuse kokku kirjanik Teet Kallas, tollane Ülemnõukogu saadik (RH 17.06. 90).

See mulje polnud juhuslik - tosin aastat tagasi oli ka Ilves ise (ühes pisitrükises) avameelselt uhke just jaama parteilisuse üle.

«Eesti Komiteesse valiti Vaba Euroopa alalised kommentaatorid Tiit Madisson, Tunne Kelam, Jüri Estam, Juhan Kristjan Talve, Tõnu Parming. Kongressi saadik on veel Rein Taagepera, vene toimetuses Sander Siss [ERSP]. Kui Madisson ja Kelam kõrvale jätta, kes on tuntud Eestis tehtu läbi, siis teised on tuttavad Vaba Euroopa tõttu, siis näitab see, et see väike jaam […] mängib suurt rolli. Kuus «Vaba-Eurooplast» Eesti Komitees […].» (Tungal, nr 1, 21.03.1990).

Võiks väita ka vastupidi: kuus eestikomiteelast Vaba Euroopa raadiojaamas. Mis ime siis, et teistele jäid pisted abaluu all, kui kõik paigad olid hõivanud lemmikud. Võib ju väita, et sellega taheti luua tasakaalu.

Kuid sama väitsid ka raadiojaama Nadežda Moskvas asunud sponsorid.

Pean tunnistama, et mina hästi ei mõista Toomas Hendrik Ilvese juttu, et tema soovil käis USA maksumaksja kaks nädalat enne Ülemnõukogu valimisi EKP juhi Vaino Väljase Pariisis peetud kõne eest välja 12 000 dollarit.

Väljase jutt

Pariisis esinedes ei öelnud Vaino Väljas midagi ebatavalist. Kogu loo muudab pikantseks vaid tõik, et kõne Eestis ajalehes Rahva Hääl avaldatud tekst ei sisaldanud mõningaid lõike, mida Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar väidab selles siiski olnud olevat.

Nendest nähtub esiteks Väljase veendumus, et EKP on ikkagi tuleviku partei, et rahva toetus kuulub sellele, ja teiseks leiab ta, et Eesti tulevik on seotud «liiduga».

Kui kõnes leidusid vaid need laused, siis oli sedalaadi «kärpimine» Eesti lugeja jaoks üsna mõttetu tegu. (Kuna tegemist on lindistusega, siis jääb suur «L» sõnas «liit» kõne mahakirjutaja ja publitseerija hingele.)

Et need linti jäänud laused Väljase poolt ikkagi välja öeldi, see on üsna kindel. Esiteks - pärast Eesti Ekspressis ja siis Sirbi veergudel nende äratoomist ei püütud neid vaidlustada.

Kuid mis olulisem - igaüks, kes viitsib järele vaadata, võib veenduda, et samalaadseid mõtteid kordas Väljas 1990. aastal järjepannu. Peaaegu sõna-sõnalt leiduvad need EKP XVI pleenumil 1990. aasta jaanuaris peetud kõnes.

Liidulepingu idee oli aga üsna keskne ju EKP XX kongressil sama aasta märtsis arutatud uues programmis. Isegi veel nii hilja nagu novembris 1990 kinnitab Väljas: «Algselt pakkusime me selle [liidulepingu] mõtte välja, ent nüüd räägime ainult suveräänsusest. Keegi ei räägi aga, et suveräänsel Eestil ei võiks olla lepingusuhteid N Liiduga.» (ÕL, 10.11.1990).

Olen üsna veendunud, et «kärbitud» laused (kus ei väideta, et Eesti «ei taha iseseisvust», nagu kinnitab Ilves) poleks avaldatuna pälvinud erilist tähelepanu. Mõned mõtted polnud (EKP ületähtsustamine) Pariisis tingimata vajalikud.

Tänases kontekstis - aga on vajalik siiski rõhutada - Eesti suveräänsus, iseseisvuses de iure ja de facto, nagu neid on tsiteeritud, mahtus üsna ilusti liidulepingu kui konföderatiivse liidu raamidesse. Suveräänsusest saab rääkida ka konföderatsiooni subjektide suhtes - see ei välista liidulepet teise riigiga.

Ilvese tõlgenduses tähendasid Väljase fraasid vaid üht - Väljas ja EKP ei tahtnudki Eestile iseseisvust. Ma ei ole selles väga kindel. Ilves kui poliitik (ja mitte mõni poliitikust koduloolane) teab, et sõnad on ju mõtete varjamiseks.

Iseseisev välispoliitika

Ori ei taha olla keegi ja ilma mingi selge põhjuseta pole keegi ka oma rahva vaenlane. Kui mõned aga «rahva vaenlaseks» teha, saab ise parem välja paista.

Mõned, nagu Gustav Naan, kartsid oma mineviku pärast. EKP lõhenemine nn eestimeelseks ja impeeriumimeelseks parteiks vajab siiski seletust.

Seletus aga peitub eelkõige tegude uurimises - selle selgitamises, milliseid probleeme miski poliitiline jõud pidi lahendama. Nähtavasti olid Väljase valikud ja vastutus Eesti saatuse eest teiselaadsed kui Müncheni raadiojaamas.

Kuid Väljase seos Mihhail Gorbatshovi, Eduard Shevardnadze jt ei olnud ilmselt mitte ainult verbaalne, ei seisnenud vaid rituaalseis kummardustes, nagu selgitab Toomas Sildam (PM 2.01.2004).

On teada, et Vaino Väljase ja Mikk Titma kätega ajas Gorbatshov Põhjamaades oma poliitikat, mis pidi tõkestama Eesti lahkumist NSV Liidust. Mauno Kivisto mälestustest nähtub, et ka iseseisva riigi president Koivisto oli Gorbatshovi omalaadne usaldusmees.

Koivisto kinnitas, nagu ta oma mälestustes väidab, Mikk Titmale, et «Eestiga arendatakse suhteid vaid kooskõlastatuna Moskvaga». Selles valguses kõlavad veidi kummaliselt väited, et «Eestil oli oma välispoliitika».

Rahvusvahelise poliitika subjekt on ikkagi iseseisev riik. Sõltumata sellest, mida ta ise tahtis, sai Väljasest ühel hetkel oma partei ja mineviku pantvang.

1990. aasta kevadel EKPst lahkunud selle büroo liige Enn Põldroos sõnastas probleemi just nii: «Ma austan sügavalt hr Väljast kui inimest, kuid ma ei saa viimasel ajal lahti üha suurenevast nõutusest, kuulates tema avaldusi Eesti suveräänsusest. Väljas on treenitud diplomaat, tema mõtteavaldustest võib igaüks välja lugeda just seda, mida hing kuulda ihkab. Kes täielikku iseseisvust, kes «suveräänsust» reformitud föderatsioonis. Mida edasi, seda vähem ma tean, mida hr Väljas ise mõtleb ja taotleb, ei tea sedagi, miks ta omi mõtteid shifreerib.» (NH, 19.03.90).

Paraku ei tea me paljusid asju ka täna. Hiidlaseks taandunud Väljas on keeldunud kirjutamast mälestusi.