Unduski Hispaania tragöödia

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaan Unduski «Quevedo» on kummaline näidend. Kahtlemata on tegu hästi kirjutatud ja huvitava tekstiga. Autor määratleb selle viimase lausega tragöödiaks, aga kõige paremini sobiks ehk määratlus «filosoofiline meelelahutustragöödia».

See võib kõlada küll veidi paradoksaalselt, aga kõige paremad ja kunstiväärtuslikumad tekstid rikuvadki teadlikult väljakujunenud žanriarusaamasid ja näitavad seeläbi kirjanduse elujõudu, kasvamisvõimet.

Kui tehti Hispaaniat

«Quevedos» ajab Undusk edasi oma vana armu asja, vaikimise ja keele lugu, kuidas keel võiks aidata pääseda taevaste taha ja veel olemata kohtadesse ja aegadesse, aga pigem seda segab ja takistab, samas kui vakatamine võib näidata kätte rebendi reaalsuselooris. Vaikimise müstikast ja kõnemaagiast on Undusk kirjutanud kirjandusteaduslikult-filosoofiliselt rohkem oma raamatus «Maagiline müstiline keel».

Aga siiski on tegu millegi hoopis teistsugusega, tunduvalt ajatuma-kohatuma näidendiga kui «Goodbye, Vienna» ja Madis Kõivu «Filosoofipäev» kokku, hoolimata määratlusest Hispaania poliitikasse seitsmeteistkümnendal sajandil, aega, mil tehti Hispaaniat ja pandi paika Hispaania nägu järgnevateks aastasadadeks.

Vägikaikavedamise peategelasteks on poeet ja kuninga erasekretär Francisco Quevedo ja Gaspar Guzman, krahv-hertsog Olivares, võimukas peaminister, esimene mees enne kuningat.

Aga tegelikult on «Quevedo» näidend sõnadest ja võimust. Mõnel, Quevedol ja krahvinnal, on võim sõnade üle, mille tähendust nende väljaütlejad ja kuuljad ei pruugi teadagi, mis kuulutavad Tõde või Reaalsust, avavad senitundmatuid maailmu.

Nende päralt on nägemuslikud ja prohvetlikud sõnad või väljaütlemised ning muud sõnalised vägitükid, vägisõnad, mida ainult tõeline kuningas (kõige vägevam) julgeb tarvitada.

Olivares aga, erinevalt oma krahvinnast ja Quevedost, ei suuda luua keelega seda, mida varem olemas polnudki, ei plaatinat ei geene. Ta on vaikija, kes on õppinud rääkima seda, mida tarvis ja mida kuulajad kuulata tahavad ega tegelikult hooli sõnadest, vaid rohkem bürokraatlikust Hispaaniast ja riiklikult tähtsatest muredest.

Kõnemaag Quevedo on oma keelega kuningas ja kohati isegi jumal, poeedina tuhandete lemmik ja superstaar (kuigi see sõna tuleb alles hiljem, koos ameeriklastega).

Niimoodi jääbki Olivares kinni seitsmeteistkümnendasse sajandisse, selle poliitilisesse reaalsusse ja bürokraatiasse, mille ta ise teinud on.

Unduski tekst ei jäta ikkagi puudutamata konkreetseid olusid. Olivares on andaluuslane, Sevillast pärit ja seega päritolu poolest niiehknii kodanlane ja kaupmees.

Andaluusia on kõige «uuem», kõige hiljem tagasi vallutatud provints ja andaluuslaste üle ilgub parematest piirkondadest pärit rahvas siiamaani. Quevedo seevastu on kantaabrialane, provintsist, mis on kõige vanem ja uhkem, kus on vist lambadki aadlisoost.

Et filosoofiline vägikaikavedamine ei jääks lõputult riigivalitsemist segama, hävitab Olivares ühel ja samal ajal nii kõne, millele ta toetus, kui ka vaikuse, mis tema võimu kindlustas. Saadab vanglasse Quevedo ja käsib oma tummal usaldusmehel parun de Rojol ennast mürgitada. Seeläbi ta mandubki pisikeseks poliitikuks, bürokraadiks ja õukonnainimeseks ning lõpuks kaotab isegi oma võimu.

Ja siis jäävad alles just Velįzquez ja Olivares, andaluuslastest kodanlaseraisad, kes endale Hispaania valmis teevad, ehitavad oma palee liiva peale keset Kastiilia kõrbe, kus enne seda polnud midagi.

Lõpp on vaikus

Aga siiski ei pääse nad Santiago ordu rüütel Quevedost, vanast aadlikust, kes on selle suhtes irooniline ega kunagi sõnu vali.

Kummalisel kombel on Quevedo kirg Hispaania vastu Olivarese kirega sarnane ja Olivares õppis Quevedolt palju ja toetus temale.

Aga meeste aated on küll isesugused, üks on mõõgaga kuningas ja teine hanesulega minister, põues pisike püstol. Ja lõpuks jäävadki nad vaikides kahekesi. See lõpp teebki näidendist tragöödia: kui Quevedo ja Olivares õnnelikult surnud pole, vaatavad nad praegugi tõtt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles