Pagulaste ränd, kahtlused ja inimlik lootus

Mine tea, mida Joyce’i ainus säilinud draamatöö, Ibseni vaimus 1918 kirjutatud süvapsühholoogiline näidend meile rääkida võib. Tundub, et keset pealiskaudset tekstimassiivi on see teretulnud võimalus süvenemiseks.

Siin on iga fraasi või vestluskatke juures palju lahtist, peidetud vihjeid, ütlematajätmisi ja ootuse pinget. Kompositsioon on meisterlik. Loodud armunelinurgas haakuvad isegi nimed - Robert on tundeline elumehest ajakirjanik, Richard kodumaale naasnud geenius ja autori alter ego, Beatrice teda aastaid vaid kirja teel innustanud muusa ja Bertha ta noorelt võetud naine, kelles segunevad alaväärsus ja uhkus.

Kõik «nurgad» kohtuvad, et oma valusad siseasjad lõpuks selgitada. Saladus jääb, isegi pihtides on tegelased pisut ära pööratud. Nad kõnelevad asjust, millest peaaegu ei saagi rääkida. Muidugi oli tollastele iiri lugejatele teoses oluline poliitilise eksiili teema. Kuid praegu näikse fookus nihkunud paguluse vaimsele poolele.

Otsad lahti

Kui me ei suuda keskenduda ainsale (inimesele, perele, tööalale, elupaigale, riigile), oleme määratud rändama «kahtlusehaavaga» (lk 93) südames. Kõlab eeleksistentsialistlikult, võõrandumisele viitavalt, kas pole? Ja hulk postmodernseid inimesi ongi sellised liikuvad/pagevad mikstuurid.

Keskenduda suudavad vähesed ja seegi võib hoopis monomaaniaks areneda. Joyce jätab otsad modernistlikult lahti - kaotuse pidetus võib muutuda ka kõrgeks loominguks.

Sõbra, rivaali ja kaasamõtlejana ühtaegu kuulutab Robert Richardile polügaamiat kui lunastust lihalikkuse läbi: inimesed on «loodud vabalt anduma paljudele» (lk 51). Klammerdumatuses peitub nende pääs. Richard kohandab selle üksikule, öeldes naisele pärast aastaid kestnud abielu: «Mitte uskumise pimeduses ei ihka ma sind. Vaid elavas ärevas kahtluses.

Ühtida sinuga keha ja hinge täies alastuses, sind ainsagi kütkega, ka armukütkega hoidmata - see oli mu igatsus.» (lk 93) Vahest ütleks ta sama oma platoonilisele lemmikule, ehk jätaks keha mängust välja, kes teab. Mõni süüdlaslikkuse vorm kammitseb igat pagulast.

Aga lootust, et kaugenenud armastajad võivad ränduriteks saades, perekondlikkust või platoonilisust ümber mängides taas lähedasteks saada, Joyce võimaldab. Kes teab, võib-olla peitub selles loovas kahtluses väljakujunenud vormide vastu tõesti suhete uus kvaliteet. Mõtlemisainet oma inimliku seisundi üle võib näidendist leida küllaga.

Väärt tõlge

Pärast, modernkirjanduse suurmonumente «Ulyssest» (1922) ja «Finnegan’s Wake’i» (1939) luues nihkus ta tähelepanu rohkem keele süvakihtidele, lugude ümber- ja kokkumiksimisele ja üllale hermeetikale, mis pidi olema paljuütlev. Küllap väljendas ta nii oma haava, kahtlust maailma tõelisuse suhtes.

Tagasi üles