Kangelane ja Tühjus

Linnateatri lavastustest kirjutades tekivad mõtted selle teatri märgilisusest sagedamini kui mõne teise teatriga seoses. Linnateatris käies ei jää enam märkamata kogu teatrisündmuse eksklusiivsus. Linnateater on muutumas, tegelikult vist juba muutunud eliidi teatriks, mille hinnapoliitika on kurvastavalt publikuvaenulik.

Seetõttu võibki teatris näha paksu rahakotiga inimesi, kes käivad selles teatris ilmselgelt prestiiþi pärast. Sellist süvenevat ja võõrastavat tendentsi olen märganud just viimastel aastatel, varem, aastat viis tagasi, oli teatri publik palju mitmepalgelisem.

Nende negatiivsete, mõnes mõttes teatri(kunsti)väliste ilmingute juures on siiski meeldiv näha, et teater ei ole loobunud oma otsivast ja riskivalmis vaimust. Selle poolt räägib ka fakt, et kahele lavastajatudengile, Eva Klemetsile ja Mart Kolditsale, anti bakalaureusetöö tegemise võimalus just Linnateatris.

Viktor Pelevini romaani «Tšapajev ja Pustota» dramatiseerinud ja lavastanud Mart Kolditsa jaoks on see esimene lavastus professionaalses teatris (varem koolitööna ka Mroþeki «Pidu» Nukuteatris). Keerutamata võib öelda, et tegemist on õnnestumisega. Lavastust iseloomustab terviklikkus, ühtesulatatus.

Lavastuse väline külg – kujundus, muusika, valgus – on efektne, muutumata samas sisu suhtes iseseisvaks. Sisemine intensiivsus ja mõttetihedus on toetatud väliste efektidega. Toimub sümbioos, vorm ei domineeri sisu üle ega vastupidi. Ilmselt on kunstnik Pille Jänes ja lavastaja Koldits tihedalt koos töötanud. Kiidan õnnestunud sümbioosi seetõttu, et eesti teatris on sagedane ainult ühe külje (tavaliselt sisu) rõhutamine.

Tasemel kunstnikutöö

Pille Jänes (palju töötanud koos Priit Pedajasega) on tuntud kui kunstnik, kes kasutab tihti looduslähedasi materjale. Nendega opereerib ta ka Linnateatri Põrgusaalis. Näeme funktsionaalset laudadest seina, millega eraldatakse mänguruume ees- ja tagalaval, eriti efektsena meenub rongi markeerimine. Teatris mõjub just see, kui ei üritata iga hinna eest kujutada reaalseid asju, vaid kui neid väheste vahenditega tinglikult markeeritakse – vaatajale peab jätma ruumi ka kujutlusvõime jaoks, puust ja punane võib olla liiga igav.

Lava tunnetus on noorel lavastajal kindlalt käes, Põrgulava tunneb ta kui oma viit sõrme, mängupaiku vahetab leidlikult ja hoogsalt. Neljatunnine lavastus veetakse lõpuminutiteni välja, igav ei hakka.

Humoorikam kui raamat

Üheks võtteks, mida lavastaja rohkelt kasutab, on huumor. Pelevin on tuntud oma üldinimlike filosoofiliste olemis-küsimustega, mida kõiki ei pea ega saagi tõsiselt võtta. Raamat ei tundunud sugugi nii humoorikas kui Linnateatri lavastus.

Üks põhjusi on kindlasti selles, et näitlejad oma kehalisusega lisavad tekstile tähendusi, mängides nt intonatsiooniga. Samas tundub, et kuna filosoofilisi põhiküsimusi esitatakse veidi koomilis-irooniliselt, jõuavad olulised asjad ka publikuni.

Lõpetuseks näitlejatest. Väga tugevalt jääb kajama Andres Otsa võimas ja sisendusjõuline Tšapajev. Partnerina ei jää talle alla Petkat kehastav Alo Kõrve. Sama palju kui Otsa Tšapajev on kaljukindel, on Kõrve Petka kõiges kahtlev.

Etenduse veenvamad stseenid toimuvad hullumajas, kus Rain Simmuli Maria oli parim, ülitäpselt väljamängitud roll. Ka teised (Marko Matvere, Argo Aadli) oma venelikus vabastavas hulluses on meeldejäävad.